Nüüd aga oleme sunnitud selle nädalaga töö saama ja elukoha leidma. Järgmisel nädalal tulevad siia majja 2 uut eestlast ja 8-le inimesele siin majas ruumi ei ole. Ma arvan, et meil oleks endal ka hea meel väheke privaatsust nautida ja mitte tunda end üleliigsetena.
CV-sid oleme laiali saatnud ja igale poole. Mina tegin eile kolme tunniga omale RSA sertifikaadi, mis on siis vajalik, kui tahad alkoholiga töötada. Isegi klubide turvameestel peab see sertifikaat olema ja ilmselt oleks ettekandjaks phmt võimatu selleta saada. Nüüd on see mul tehtud ja lootus veelgi suurem, et tööd saan.
Niisiis, eelmise blogi jätkuks. Tolle nädala Reedel pidasime jälle väikese tagaaia peo, aga täpselt ma ei mäletagi. Laupäeval aga käisime siis esimest korda kasiinos. See oli tore õhtu, sest see on senini külastatud klubidest olnud kõige ägedam. Ei teagi miks, teised on vist liiga ülerahvastatud, aga seal on piisavalt ruumi, hea muusika. Õhtu algas naljakalt - rummi koolaga jõime kodus ja pärast kohale jõudes, kõige kainem meie seast ei saanud kasiinosse sisse, sest ta oli väidetavalt liiga purjus, samal ajal aga kõige rohkem purjus inimesed meist said ilma suurema vaevata sisse. Nimesid ma siinkohal ei nimeta. Taksojuht, kes meid kasiinosse viis oli äge, sest ta pakkus mulle nätsu! Tagasi koju ja tudile.
Pühapäev oli minu ja Mareki jaoks üks uimane päev. Mul miskipärast terve päeva jooksul kõht valutas ning seetõttu me ka teistega randa ega õhtul peole ei läinudki. Siis oli nende kahe noormehe idakaldale saatmise pidu. Meie kahekesi vaatasime terve päeva Grey Anatoomiat.
Esmaspäevast ja teisipäevast ma suurt ei mäleta, ilmselt otsisime tööd ja olime niisama rahulikud. Kolmapäeval käisime linnas, sest mul oli grupi intervjuu töökohale, kus ma saaks linna peal ringi käia ja mingeid annetusi koguda. Ma väga ei olnud vaimustuses sellest, aga no igaks juhuks ikka võis proovida. Käisin, olin ja kui meid välja saadeti, et näha kas julgeme inimestele ligi minna, siis väljas oli väga suuuur tuul ja vihma peksis näkku phmt. Inimesed jooksid tänavatel, eks sa proovi mõni noormees ülikonnas kinni püüda, kes elueest jookseb kuskile katusealla. Suht võimatu missioon oli see. Või noh, eks mul ei ole seda julgust või tahtmist ka, et inimesi sellisel hetkel segada. Igatahes, peale seda oli plaan minna Aussijobsi, kui ma Marekile helistasin siis tema oli raamatukogus olnud terve selle aja, saime siis kokku ja avastasime Aussijobs oli üleüldsegi kinni. Kuna kodus oli aga inspektsioon, siis majaomanik ei tohtinud teada, et me siin üleüldsegi elame/ööbime, siis ei tohtinud me enne kella 2-te tagasi minna. Nii me siis võtsime kaardi lahti ja jalutasime jõe äärde (Swan River). Mööda jõeäärt, tuulega 100 m/s nii et reaalselt Marek hoidis mind kinni, kartes et ma komistan ja kukun vette vms. Päev oli äge, nägime palju, jäime vihma kätte ja sain esimest korda Austraalias oma Jakki kasutada. Natuke pilte ka sellest korrast:
"How many of us realize that every day we travel?"
"Kui paljud meist mõistavad, et me reisime iga päev?"
"Vesi ja palmid!"
"Vaade kesklinnale"
"Vaade üle jõe"
"Tervitusi toome palmisaarelt ;)"
"City of Perth"
"Esimesed kängurud Austraalias nähtud"
"Järgmisena tahaks ikka päris kängurusid näha"
Sellel reedel tegime samuti väikese peo tagaaias, sest Sandri üks eestlasest töökaaslane tuli külla ning Laupäeval tuli üks Liisa töökaaslane koos oma noormehega meile külla, tegime väikese pokeeriõhtu. Kahjuks aga 3 meie seast ei osanud pokkerit ja seega kulus enamus aega õpetamise peale. Vähemalt mina jõudsin oma chippe duubeldada tehes Sandri chippidest tühjaks :D Ja edasi läksime Northbridge'i Metropolisesse edasi pidusse :) Sealt tagasi tulles oli Taksojuht sama, kes meil tookord Kasiinosse viis. Saime tema numbri, ehk järgmistel kordadel veab samuti. Välja tuli see niimoodi, et kui ta kuulis, kuidas me n-ö plaanisime natuke valel tänaval maha minna ja siis jooksu pista, siis taksojuht ütles, et ta teab, kus Simon elab :D.
Nüüüd siis aga töö ja koduotsingu lainel!
Püüdes olla tegusad 37 kraadises kuumuses,
Mirian & Marek
0 comments:
Post a Comment