Imeilus algus!

Kui jõudsime lennukiga Perthi lennujaama, siis üks hetk tuli väike kartus, et äkki Liisa ja Sander ei tulegi meile lennujaama vastu. Seisime lennujaama ees, aga nendest polnud märkigi. Leidsin austraalia dollari rahakotist ja kasutasin seda, et helistada Liisale. Nad siiski jõudsid mõne hetke pärast ning kõik oli korras.

Jõudsime sihtpunkti - Bayswateri äärelinna (nii nad seda siin nimetavad, kuigi tegemist on täitsa linnaga veel). Meie Marekiga polnudki väga väsinud, aga nemad vaesekesed pidid öösel 3-ni meie pärast ärkvel olema ja siis veel hommikul tööle minema. Mina tol ööl sugugi magada ei saanud, jäin magama alles siis, kui kuulsin, et teised olid tööle läinud. Ärkasime, kui Sander töölt koju jõudis, ehk siinse aja järgi kell 12 päeval ja läksime panka kontonumbreid tegema ja ostsime ka kõnekaardid - kõik muidugi täpselt nii nagu nemad meile soovitasid. Hiljem sõitsime autoga linna, et Liisale tööle järele minna, põikasime tee peal McDonaldsist läbi. Tean, et see on mage, aga meie esimene eine Austraalias oli McDonaldsis. Igatahes kui taas koju jõudsime, siis suruti meile veinipokaal ja õlle pihku ning küsiti, mis me teeme ja kuidas me plaanime midagi teha jne. Kuna Simon (ka majakaaslnane) on tõeliselt tore ja lahke inimene, siis lubas ta meil jääda enda juurde, kuniks töö leiame, sümboolse raha eest muidugi.

Järgmisel päeval oli ärgates üpris halb olla ja kõhud tühjad ja varajane ärkamine oli suhteliselt raske, kuna meil aga väga palju privaatsust ei ole, siis ei taha ka poolt päeva maha magada. Nii me siis ärkasime ja poisid hakkasid tagaaias tööd tegema, väljas oli aga uskumatult palav - 34kraadi, seega pohmelli nõrkus oli sellest veelgi võimendatud. Kui lõpuks Simon otsustas, et on liiga palav et tööd teha, siis läksime poodi, et omale natukese varuga süüa osta. Üritasime Marekiga kiirnuudleid süüa, aga ilmselt kõik see kuumus, pohmell ja magamatus tegi oma tööd, me ei suutnud kumbki oma portsu lõpuni süüa (Kiirnuudleid!), seega viskasime hetkeks pikali. Mõne tunni pärast, kui Liisa ka töölt koju tuli, oli väike koosolek ning otsustasime õhtul linnapeale minna. Esimene plaan oli see, et Simoni sõbrad tulevad külla ja seega tellime hiinatoitu koju. Ning kui tema sõbrad lahkuvad, läheme meie taksoga linna - kasiinosse (nii nad seda nimetavad). Kuna aga Simoni sõbrad olid meie juures lausa südaööni, siis Liisa ja Sandri sõbrad, kes meid linnas ootasid, olid juba Kasiinost mujale läinud.

Kui me lõpuks linna jõudsime ja kuskile huvitavasse klubisse jõudsime (tasuta sissepääs), oli kell juba päris palju. Klubis oli vääga palju rahvast ja live-esineja. Sinna me aga kauaks ei jäänud ning liikusime edasi Ambarisse, samuti mingisugune klubi. Sinna me aga sisse ei saanud, sest Liisal ja Sandril ei olnud passe kaasas (eelmises kohas sai eesti id-kaardiga ka hakkama). Seega läks Simon üksi, sest ta tahtis väga ühte õlut, meie ootasime teda tänavapingil. Ootasime ligi pool tundi ning siis läksime tagasi koju. Suht ebaõnnestunud õhtu oli, aga me olime esimest korda Perthi kesklinnas ja nägime lisaks Liisale ja Sandrile veel 2 eestlast ära (suht imekspandav, aga meie tutvusringkonnas on hetkel 4 eestlast, 1 inglane (Simon) ja üks austraallane - majakaaslane Ashleigh.

Pühapäev oli väga lahe päev. Ärkasime kõik kuskil kella 1 paiku ning siis panime oma asjad valmis, et ujuma minna. Päev ei olnudki nii väga soe, aga teades, et esimene võimalus ookeani näha - seda ei saanud ju käest lasta. Läksimegi. Esimene vaatepilt oli VOOW. Ja noo, see oli terve selle aja lõpuni. See nägi välja nagu Kodus ja Võõrsil! Veelgi lahedam oli selle sees olla, aga mere ääres oli meeeletu tuul, nii et liiv peksis päris valusalt vastu nahka ja seega jätsin mina esimese ujumisringi vahele. Teist korda aga ei suutnud ära öelda ja proovisin järgi. Alguses tundus vesi üsna jahe, siis läks soojemaks, hiljem aga ei suutnud millelegi muule mõelda, kui vaid et laine-laine järel ellu jääda. Vahepeal oli ikka päris hirmus kui üle pea lained mind endaga kaasa tirisid ei-tea-kuhu suunas, siis oli minu ainus soov kaldale pääseda. Kuigi olin kogu aeg teiste lähedal, siis ei olnud võimalustki vastata Simoni küsimusele : Are you alright? Lihtsalt siblisin kalda suunas (sinna tegelikult oli kuskil 10 meetrit), aga lained olid nii tugevad, et vastu panna polnud mõtet. Kui ma lõpuks kaldale jõudsin, tundsin kui väsinud ma olen. Ja avastada ennast umbes poole kilomeetri jagu vasakul olevat, kui see koht kust sisse läksime oli samuti päris hirmus. Aga kõik läks õnnelikult ja teised kogenumad eestlased ütlesid, et see ongi asja võlu. Kõik jäime terveks ning keha kinnituseks - ilmselgelt jälle burger. Seekord aga Hungry Jacks. Õhtul kodus lebotasime kõik diivanitel ja vaatasime Grey Anatoomiat (kõik fännavad seda siin!).

Esmaspäevane plaan oli aga koos Liisaga ärgata ja busside-rongidega kesklinna minna, et lõpuks internetti saada ja omale adapter osta (mis pistikusse panna). Jõudsime siis linna, Liisa näitas veel, kust bussikaarti teha ja tööle ta läkski. Meie jalutasime umbes 1,5 tundi 2 tänavat ja otsisime elektroonikapoodi. Täiesti juhulikult leidsin mingi viida ning sisse astudes juba küsitigi, et "Hi, how can I help you?" Vastuseks palusin Euroopa ja Austraalia pistikute ühendust ning nii see meile pihku pistetigi. Järgmiseks suundusime Perth City Librarysse, et küsida juhendeid Northbridge'i raamatukokku (Liisa soovitas seda, sest seal oli tasuta wifi ka väljas istudes ning samal ajal sai arvuteid laadida). Eesmärk oli CV-d valmis saada, TAX FILE NUMBER ehk siis maksunumber ära teha ning hiljem ehk aussiejobsi minna, et end tööotsijaks registreerida.

Jõudime sihtkohta ning nii kui kohale jõudsime, helistas mulle Liisa. Tal oli tööjuures koolitus ning ütles, et modell oli alt ära hüpanud. Palus, et ma läheksin ise tema modelliks. Nii me siis läksime uue bussi peale, sõitsime Liisa töö juurde ja nii ma pikutasin laual 2,5 tundi, silmad kinni, samal ajal kui Liisa mulle ripsmepikendusi tasuta peale pani. Marek sai samal ajal omapäi linnapeal ringi käia. Õhtul jälle Grey Anatoomia ja varakult tuttu, et täna hommikul siis uuele katsele linna minna.

Siin ma nüüd siis olen, Perth State Library's, CV on valmis ja esimest korda sain üle pika aja FB-sse ja Gmaili.

Oleme elus ja terved ja praeguseks olukorraga väga rahul! Järgmiseks lähme otsime süüa ja siis ehk Aussiejobsi.

Pilte oleme jõudnud väga vähe teha, aga sellegipoolest mulle meeldib siinne ilm, need palmid ja väiksemad palmid, mis näevad välja nagu ananassid. Kõik majad on ühekordsed ja peaaegu ühesugused!

Olge tublid ja nautige lund ja lähenevaid jõule!
Mirian & Marek