Kõigepealt siis soovin Siljale ilusat ja toredat sünnipäeva, sest täna oli see päev, kui neiu sai 21 ja saab ilusti kasiinosse minna! (Siin muide saab juba 18 aastaselt).
Vahepealsetest tegemistest siis. Eelmisele postitusele järgneval päeval käisime majakaaslaste Marju ja Kristo ja nende sõprade Liisi ja Andreasega Adventure Landis, mis on siis lõbustuspargi ja veepargi segu. Phmt umbes 5 atraktsiooni, seal hulgas viikingilaev, freefall, ja mõni okseratas ka. Okseratastest ja viikingilaevast hoidsin heaga eemale - olen nüüdseks õppinud, et ma ikka ei kannata igasuguseid karuselle. Aga Freefallil käisin ja mitu korda. Võib öelda, et see oli lahjem kui Soome Linnanmäkis, kuid see vaade, mis seal üleval näha on, see on megavinge. Sai ikka iga külje peal istutud, et Perthi igast küljest näeks. Ja siis olid muidugi veega atraktsioonid, mingid pimedad torud, kus lambist vett näkku pritsib ja pärast lendadki vette - sealt pidi kahekesi ja kummiga alla laskma, ning mingid hüpetega mäed, kus pidi matiga alla laskma. See oli veidi midagi vembu-tembumaa sarnast, aga kui kuulsin, et pilet olevat 150 dollarit, siis nüüd mõtlen et see poleks seda raha väärt olnud. 30 dollari eest saime siis meie seal 3 tundi olla ja aega jäi isegi üle. Üsna vähe oli atraktsioone ikka, lootsin rohkem.
Siis tulid jõulud. Jõululaupäeval vedelesin kodus ja küpsetasin lumemarja kooki järgmise päeva jõulude tähistamiseks. Kook tuli hea välja, kuigi õigel päeval oleks ikka tahtnud sooja kooki süüa. Järgmisel päeval siis käisin hommikupoole tööl - uskumatu, aga siin on komme jõulude tähistamiseks väljas söömas käia, meil oli terve restoran rahvast täis ja igaühel oma ülesanne. Jõudsin töölt koju, pesemas käidud ja juba olid lihatükid küpsetatud ja makaronisalat ka valmis. Kaevasime sisse. Ja peale seda oli suht lahja siin. Poisid jälle mängisid playstationit ja tüdrukud lugesid cosmopolitani. Ma kadusin vaikselt oma tuppa arvutisse kodustega rääkima.
Järgmisel päeval oli töölt vaba päev - terve restoran oli suletud, ning Marek oli ka tööl, väljas jälle mõnusalt palav et kuskile ei jaksa minna. Siis vaikselt aastavahetust oodates möödusidki kas tööl või kodus fb-s sõpradega rääkides. Tekitas see kõik muidugi kurba meelt, et olen nii kaugel kõikidest lähedastest ja kallistada ei saa, jõulutunnet ei ole ja üksi midagi ette võtta on ka üsna narr. Marek siis ka otsustas selle nädalaga oma töö ära lõpetada, sest allergia tõttu muutus ülekere sügelemine suhteliselt võimatuks.
31. detsembril olin jälle õhtupoolikul tööl ja hiljem läksin kesklinna nii, et napilt-napilt nägin Kings Parkis ilutulestikku. Hiljem siis avasime shampuse ja jutustasime. Umbes tunnikese jutustasime teistega ning siis hakkasime ära liikuma. Kõik peale minu ja Mareki plaanisid minna linna klubisse, meie aga tahtsime vanade majakaaslaste juurde minna - Liisale ja Sanderile ning nendega ühinenud Martale ja Kroonile külla minna. Kui suundusime auto poole, siis avastasime, et üks neiu meie seltskonnast oli kadunud, see meie majakaaslane. Üks autotäis läks suunaga linna, meie Marekiga läksime kadunud tütarlast otsima. Hiljem leidis autojuht ta pisarates ja sõitsime kõik vaikides kodupoole. Mina suundusin otse tuppa, et oma asjad kokku panna - üks veinipudel ka ikka kotti. Läksin jalgu pesema ning siis tuli see sama neiu oma punaste silmadega ja palus et ma õue läheksin. Nimelt tahtis ta minu käest küsida, et miks ma olen tema noormehele külge löönud. Ma oleksin peaaegu naerma pahvatanud, sest kui see oli põhjus, miks ta oli õhtu läbi nutnud, siis on tal küll tõsiselt lilleline elu olnud, kui nii väike asi talle nii suurt piina valmistab. Nimelt ma ei oleks elus uskunudki, et ühe filmi vaatamise ajal tema noormehe kõrval istumisest nii suur draama oleks võinud tulla. Eks see neiu ole lihtsalt ebakindel. Mis aga selles loos jutustamist vajab on see, kuidas mind häiris Mareki käitumine. Ta lihtsalt oli vait nagu sukk ja ignoreeris, samal ajal kui eelnimetatud neiu minu peale karjus ja mind ähvardas. Okei, see seljataga, suundusime vanasse elukohta ja kui kohale jõudsime püüdsin Marekiga juhtunust vestelda, kuid tema lihtsalt jalutas minema. Seega olin oma mures üksi. Läksime tagaaeda ja leidsime eestlased täispuhutud basseinist ning marek ei kahelnudki, et sisse hüpata, mina natuke kogusin julgust ja siis liitusin nendega. 1. jaanuar algas siis basseinis olles ja jutustades ja lollusi tehes. Hommikul ärkasin vanal heal madratsil, millega meid Austraaliasse jõudes tervitati ning muidugi oli ka väike pohmakas. Minu mure oli aga see, et ühtegi hingelist ei olnud liikvel ja Marek oli teadmata kadunud - telefonile ei vastanud. Istusin siis rahulikult teleka ees ja ootasin kuni mõni hingeline ärkaks, et saaksin küsida Mareki kohta või autosõitu koju. Tunnikese suutsin jaburat filmi vaadata kuni lõpuks Sander ja Liisa ärkasid, palusin Sandril end koju viia. Õnneks ta oligi nõus ning leidsin ka Mareki kodust eest. Vähemalt oli poiss elus ja terve, ainult telefoni oli ta suutnud eelmisel õhtul pildituks juua.
Paar päeva möödus meil teineteist ignoreerides, mõlemad olime küll päevad läbi kodus, aga mõlemal nina arvutis - tema ilmselt otsis tööd, meil aga tööjuures oli megarahulik peale jõule ja aastavahetust, umbes 3-4 broneerignut päevas. Seega käisin vaid 2-l päeval sel nädalal tööl. Palka sain ka muidugi vastavalt, et nüüd suht kitsas järgmise palgapäevani ära elada, kuid seekord paistab rohkem tööpäevi ja -tunde olevat, et siis läheb kergemaks.
Marekiga pidasime tõsise vestluse paar päeva tagasi maha. Olin küll üliemotsionaalne, kuid siiski uskusin, kui ta kinnitas, et tema ei arvanud seda, mida see neiu arvas. Kuid mind ta ei kaitsnud ja minu eest ei seisnud, seega ei suutnud ma ka niimoodi temaga jätkata. Oleme nüüd sõbrad ja saame endiselt hästi läbi, lihtsalt nüüd ta ei ole minuga kohustatud rääkima asjadest, mis talle ebamugavust valmistasid. Oleme ilmselt ka niivõrd erinevad inimesed - mina väga jutukas ja väljapoole elav isiksus, tema aga vaikne ja endassehoidev. Ta väga ei tahagi oma arvamusi välja öelda, aga minu jaoks on see väga oluline, et ta seda teeks. Aga teekonda jätkame endiselt koos nagu meie lubadus oli :)
Marek on senini tööotsingutel ja ikka iga 10 minuti tagant värskendab lehekülgi, et näha kas on mõni uus töökuulutus - täna käis isegi töövestlusel, kuid vastust veel ei tea. Mina olen olnud väga endassehoidev ja suhelnud läbi arvuti paljude kodustega - ilmselt see on ka teinud mind kurvemaks ja kodu rohkem igatsevaks, kuid kui sain oma emotsioonid pisarate näol ühe vestluse ajal välja elada, tunnen end palju paremini ja värskemana. Viitsin vabal päeval end ikka voodist välja ajada ja süüa ka teha miskit.
Kodused siin muudkui virisevad, et esiteks kirjutan harva, teiseks ei kirjuta siinsest kultuurist midagi ning kolmandaks, miks nii vähe pilte.
Niisiis, ma leian et ei ole mõtet tihemini kirjutada, kui just midagi meeldejäävat juhtunud ei ole, teiseks isegi kohalikud väidavad, et siinset kultuuri väga ei eksiseeri - selline heaoluühiskonna elulaad, päris nii ekstreemne ei ole, kui Käpsul - puhas joogivesi on saadaval ja wc-s on paber olemas. Ilmselt suurim erinevus Eestiga on siin see, et keegi ei pea raha niivõrd oluliseks ja inimesed ei ole rahaga kitsid - palka makstakse korralikult ja tihedasti ning sama kiiresti see ka kulub väljas söömas käies või alkoholi ostes. Alkohol on siin muidugi meeletult kallis, 50 dollarit pooleliitrise rummi kohta. Pudeli veini saab aga 10 dollariga kätte. Siin on muidugi noormeestel väga oluline tööd otsides autot omada, sest ühistranspordi peale lootma ei saa jääda - õnneks on mul vägagi võimalik bussidega tööl käia. See teeb ilmselt ka Mareki tööotsingud raskemaks.
Ja mõne pildi panen siis imelise vaatega Kings Parkist üles - tehtud aastavahetusel:
"Kings Park oma öises hiilguses"
"Sain Batmani ja Robiniga pildile!"
"Marekiga!"
"Päevitunud ja edev :D"
Ja sellist pilti näen iga päev ühistranspordis:
Vabandan, kui postitus liiga ühekülgseks jäi, aga ma ei suuda Marekit kuidagi veenda, et ta ka enda arvamuse olukorrast üles kirjutaks. Hakkan ka edaspidi tema tegemistest kirjutama, nii palju kui tean ja oskan ning omavahel saame ikka hästi läbi :)
Tugevad kallistused ja musid Teile Eestisse ning mõne ka mujale - Saksamaale ntks.
Püüdes hakkama saada,
Mirian & Marek
1 comments:
Jeeeee! :) Kallid-musid vastu ka!
Post a Comment