Margaret River ja Vengaboys

Möödunud päevade jooksul on siis nii minu kui ka Mareki jaoks olnud sündmusterohke. Ma küll ei oska öelda, kui adekvaatne ma Mareki eest rääkima olen, aga püüan.

Nüüd on ka suur ja hea uudis, Marek läheb esmaspäevast tööle, sest tema narkotest oli korras, mida arvata oligi ning töö on siis farmis, kus ta 4 päeva kaupa kodust eemal hakkab olema. Minu töö on aga mõnus ja kuigi töötunde pole palju ja palka saan vähe, on ikkagi võimalus võtta reis 2,5 päevaks Perthist välja Margaret Riverisse, selle tulemusena muidugi nädal aega riisi ketsupiga süüa, aga minu jaoks oli see väärt seda. Muidugi hakkan vaikselt uut töökohta otsima, sest oleks siiski vaja hakata mõtlema raha kõrvale panemisele, sest 4-5 kuud, mis veel siin olla plaanin, ei ole enam väga pikk aeg ja lennupiletite ja muude vaatamisväärsuste avastamiseks on vaja rohkem ressursse, kui praeguses olukorras kätte saan.

Samuti on ägedaks uudiseks see, et 28. jaanuari varahommikul 1.05 maandub lennuk kahe eestlasega Perthis, kellele kavatsen vastu minna ning olen lubanud ka neile giidi mängida. Teen seda suurima hea meelega ja ootan juba huviga Ramo ja Toomase saabumist :)

Kolm meeldejäävamat sündmust siis möödunud päevadest. Öine Scarborough rannas käik majakaaslastega, oli meil neiudega plaan muidugi ujuma minna, kuid kui kohale jõudsime oli päike just loojunud ja väljas üpriski pime - oleme kuulnud, et öisel ajal on haid vees palju aktiivsemad ja kaldale lähemal kui muidu, seega kõik see pimedus paistis nii sünge ja hirmuäratav, et isegi kui Marju korra mõtles, et ikkagi läheb ujuma, siis üle põlvini vette ta siiski ei läinud. Saime aga korralikult pilte tehtud:

Üritasime Marekiga pildile saada, kuid ei tulnud kõige paremini välja.

Vaadates vete sügavusse.

Marek.

Liis ja mina.

Marju ja mina.

Oli üks ilus õhtu...

...kui välja jätta see hirmus mees, keda nähes kogu aeg ära ehmusin :D.

Laupäeval 19. jaanuaril oli siis suur üritus Freemantle'i Metropolises - Vengaboys, teate küll ju seda bändi. Kuna Simon saadeti kaevanduse asukohta kaheks nädalaks, vb kauemakski, siis tema pilet jäi vabaks ja selle sai omale Marek. Kogu seltskond, kes kontserdil-peol käisid olid Liisa & Sander, Marta & Kroon ning siis Marek ja Ashleigh. Nii palju kui Marekilt suutsin välja meelitada, siis kontsert oli olnud meeldejääv ja midagi unustamatut. Just nimelt nende seltskond sai ka võrratu Vengaboysiga pildile, mille facebooki sügavustest välja kaevasin, et siia üles panna :)

Vasakult neljas ja tagareas on siis Sander Kroon, tema ees politseikostüümis Sander Saar, Sandri kõrval loomulikult Liisa (lilla parukaga), tagareas lilla parukaga Marek, paremalt teile lilla parukaga Ashleigh ja tema kõrval paremal Marta.

Ja nüüd siis minu reis Margaret Riverisse 20. jaanuar-22. jaanuar. Imetore töökaaslane Cassidy oli nõus mind Lõunasse viima, et sealseid imeilusaid randu ja muid vaatamisväärsusi vaadata. Sõitu alustasime kell 10.30, esimene peatus oli kuskil kell 13.00 ja seda Bunburys. Otsustasime seal väikese söögipausi teha ning kui söök söödud - läksime kuulsat 2,5 km pikkust muuli vaatama. Kahjuks oli seal pilet, et päris muuli lõpuni kõndida ei saanud, kuid nägime selle ära ja saime peal ka seista :D Mööda muuli sõitis üks pisike rong ringi ka, sellele sai piletit osta ning muulilt sai vette hüpata - paljud seda ka tegid!

Kuulus Bunbury Jetty!

Bunbury Jetty nähtud, otsustasime otse joones külalistemajja minna, sest check-in oli vaja teha ja me ei teadnud, mis kell see kõige hiljem check-ini tegemine on. Suundusime sinna, esialgu ei mäletanudki külalistemaja nime, kuid pika mõtlemise peale mõtlesime välja. Bridgefield Guest House Margaret Riveris oli koht, kus ööbisime.

Margaret River on juhtumisi ka jõe nimi, mitte ainult selle väikese linna nimi, kus me ööbisime. Siililegi selge, et need kaks on omavahel ühendatud. Kuna kell veel palju ei olnud ja meil õhtusöögini oli veel aega, siis otsustasime minna Margaret River veesuudmesse ehk siis kohta, kus Margaret River ühineb ookeaniga. Uskumatu vaatepilt!

Rivermouth Beach

 

Margaret River

 Tegemist on siiski suvise ajaga ning täpne ühenduskoht jõel ja ookeanil oli kuivanud. Sain ise ka jalgupidi jões jalutada. Jões paistis vastakalda mäe nõlval koopad - minu silm ei seletanud, kuid Cassidy rääkis, et seal olevat aborigeenide maalingud jms. Cassidy on ülikoolis arheoloogiat ja ajalugu õppinud, seega oli ta suurepärane reisikaaslane, peaaegu et giid.

Sõnulseletamatu vaade oli see, pole midagi kaunimat elus näinudki.

Päriselt olin ise ka seal kohapeal!

Ilusad suured lained vastu kive!

Kahjuks oli ilm väga tuuline ja jahe, suhteliselt hiline aeg ka, seega ujuma me ei jõudnudki. Edasi seiklesime natuke metsavahelistel teedel - kitsad teed, mis looklesid ja olid mägised üles-alla, vasakule paremale. Imemõnus. Tagasiteel sattusime kogemata kängurude otsa. Nad olid küll kodustatud ja üpris pisikesed, kuid sellegipoolest nägin oma silmaga ka need rumalad loomad ära - neil on 2 tagumist jalga, mida ei kasuta kõndimiseks vaid hüppamiseks, ise teevad oma elu raskeks :D

Nunnud kängurupoisid ja/või plikad :)

Edasi suundusime tagasi külalistemajja, panime vähe viisakamad riided selga ja suundusime õhtusöögile samas kompleksis olevasse restorani. Sõime õhtust ja jõime pudeli veini kahepeale ära, edasi liikusime lähedal asuvasse kokteilibaari. Proovisime kumbki ühe kokteili ning tagasi külalistemajja, meie toal oli ka rõdu, seega istusime rõdul ja rääkisime pikalt-laialt juttu. Küll poliitikast ja muusikast ja filmidest ja ei teagi millest kõik veel. Kartsin enne trippi ausalt, et noormees ootab tripilt rohkem, kui lihtsalt vaatamisväärsusi ja kahtlesin, et miks ta just minu kaasa võtta tahtis, olgugi et olin talle korduvalt enne öelnud, et ma ei vaata teda niimoodi. Noormees aga ei teinud ühtki liigutust mulle lähenemiseks ning saime mõlemad väga hästi läbi, ilma et oleks esinenud ebamugavaid olukordi.

Hommikul siis magasime natuke sisse, jõime kohvi ja suundusime edasisele rännakule. Esimene peatuskoht oli Ellensbrooki maja juures. Tegemist on siis majaga, milles elas kunagi üks talumees ja tema naine Ellen. Kui mees surma sai, siis Ellen hoolitses selle eest, et mehe unistus teoks saaks. Järglasi neil ei olnud, sest õnnetul kombel olid neil ainult nurisünnitused. Kogu lugu on 19. sajandist ja maja seisab siiani seal. Maja juurest läheb üks teerada väikeste koskede ja koobasteni.

Roostes vesiratas koos majaga tagaplaanil.

Kujutan ette kui hirmus võib olla pimedas mööda seda rada kõndida - ümberringi ilma lehtedeta puud ainult ning ilmselt seal põõsastes ka palju usse.

Õuduste koobas, seal elavat mingi deemon. Minu kutsumise peale ta end kahjuks ei ilmutanud.

Järgmiseks peatuspaigaks oli väike rikaste linn Gracetown, kus inimesed aastaringi ei elagi, enamuses on tegemist vaid puhkusekodudega - suured kolmekordsed ja uhked majad. Linnas vaid üks väike toidupood. Rand on seal imeilus ja mäe otsast samuti suurepärane vaade. Linnas ka üks väike jõeke, mis aastaajast sõltuvalt jällegi ära kuivanud, vaid kivine põhi ja kuivad veetaimed olid näha.

 Kuivanud jõeorg.

 Jõe ja ookeani kohtumispaik.

Vaade mäetipult.

Viibisin mäetipul, Gracetowni läheduses.

Vaade Gracetownile.

 
Edaspidi sõitsime mööda Caves Roadi põhja poole ning meie teele jäid mitmed erinevad veiniistandused, nendest väga kuulsad Cape Mentelle, Stella Bella ja Leewin Estate, kelle veinid on ka meie restoranis esindatud. Käisime mitmetes veiniistandustes ja degustreerisime veine, Cassidy ostis kokku 5 punast veini, mina ostsin 2 veini, üks neist valge ning teine rosé. Enamike veinidest, mille kaasa ostsime, ostsime aga väiksematest istandustest, sest neid Perthis ei müüda. Samuti ühes veiniistanduses valmistati ka Nougatit - ei teagi täpselt, mis selle vaste eestikeeles on, veiniistanduse nimi on Bettenay's ning nougatid olid imemaitsvad, kohapeal proovisin lavendlimaitselist, kaasa ostsin ühe šokolaadi-metspähkli maitselise ning teise kirsi-kookose-mandli maitselise. Esimene neist on juba otsas ning minu meelest maitses imehästi, majakaaskaste arvates oli see aga liiga magus.

Üks juhuslik kivine rand, kuhu kogemata jõudsime.

Ühes suurimas ja rikkamas veiniistanduses, Vasse Felix'is.

Viimane veiniistandus oli üsna pisike, kuid neil oli imeilusa mäenõlva peal viinamarjad kasvamas, nii et sai ilusti pildile ka, kuidas veiniistanduses viinamarju kasvatatakse. Veiniistanduse nimi oli Cape Naturaliste ning seal töötas naine, kes oli Eestis käinud, jutustasime veidi ja siis kui veine ostsime, siis saime Cassidyga veel allahindluse ka. Sealt ostsin oma rosé veini Mouscat ning teine vein, mille ostsin oli Vendelho Ashbrooki veiniistandusest.

Imeilus Cape Naturaliste veiniistandus.

Kuigi kell oli juba üsna palju, me ei olnud kumbki päev otsa midagi söönud ja aeg oli hiline, siis pidime kiirustama, et oma viimasesse sihtkohta jõuda Yallingupi. Tegelikult tahtis Cassidy sealsesse hostelisse meile tuba broneerida, kuid see oli kahjuks täis. Sellegipoolest vaatasime sealse hosteli üle, sealse ranna üle ning jalutasime ka sealse Ngili koopa juurde, see oli kahjuks juba aga suletud, ning maa-alusesse koopasse sisse me ei pääsenudki.

Imeilus Yallingup beach.

Teerada Ngilgi koopa juurde.

Puhkasime jalga muruplatsil, hosteli aias, eemal mäenõlv.

Suundusime tagasi külalistemajja, päev oli olnud pikk ning mõlemad olime üsna väsinud. Kui tagasi jõudsime, siis Cassidy puges magama ja mina läksin poodi, et telefonile kõneaega osta - tahtsin Marekile tagasi helistada. Jalutasin poodi ja siis suundusin pesema ja pikutasin. Kui Cassidy ärkas, läksime poodi, kõik ülejäänud kohad olid juba suletud, ostsime paki kummikomme ja Pringleseid ning taaskord rõdul vahuveini juues jutustasime möödunud päevast ja muust maailmast.

Järgmisel päeval ärkasime kell pool 10, kell 10 oli vaja check-out teha ning siis suundusime Dunsborough'sse, et sealseid järvesid vaadata, pisike hommikueine osta ning ka sealne rand üle vaadata. Sealne rand sai aga minu lemmikuks! Lained ei olnud nii suured, sest ta oli 3-st küljest maismaaga piiratud, vesi oli rahulik ja ilus ning meenutas juba rohkem eesti randasid, sest vesi ei lähe 5 sammu pärast sügavaks, vaid peab ikka oma 50 meetrit jalutama, et kaelani vees olla. Muidugi vesi oli uskumatult sinine ja ilus. Cassidy rääkis, et seal rannas on tavaline nii, kui jalutatakse õllede ja kaasaskantavate toolidega vette, 20 meetri kaugusele ja libistatakse õlle, sest seal enam Austraalia seadused ei kehti ja võib alkoholi tarbida avalikult.

Minu lemmik - Dunsborough beach.

Olen reisiga ülimalt rahul! Nägin sõnulseletamatuid paiku ja tunne oli nagu oleksin paradiisi sattunud, imeilusad rannad, mis on kaunimad isegi maailma kõige ilusamast rannast, mis filmis The Beach esineb. Imetore oli kahe kuu siin viibitud aja jooksul lõpuks võtta üks turistitripp ette ja minna kaugemale kui Perth ja näha seda, mida siia vaatama tulin. Kohustuslik reis on minna Margaret Riverisse, kui oled juba Perthi tulnud!
Nüüd on mul ka hea meel, et Austraaliasse tulin, sest senine virelemine ja nädalast-nädalasse elamine ei olnud kindlasti see, mida siia tulles lootsin.

Vapustavate muljetega ja kuulsustega kohtumisega,
Mirian & Marek.

Aastavahetuse draama ja muud!

Noniii!

Kõigepealt siis soovin Siljale ilusat ja toredat sünnipäeva, sest täna oli see päev, kui neiu sai 21 ja saab ilusti kasiinosse minna! (Siin muide saab juba 18 aastaselt).

Vahepealsetest tegemistest siis. Eelmisele postitusele järgneval päeval käisime majakaaslaste Marju ja Kristo ja nende sõprade Liisi ja Andreasega Adventure Landis, mis on siis lõbustuspargi ja veepargi segu. Phmt umbes 5 atraktsiooni, seal hulgas viikingilaev, freefall, ja mõni okseratas ka. Okseratastest ja viikingilaevast hoidsin heaga eemale - olen nüüdseks õppinud, et ma ikka ei kannata igasuguseid karuselle. Aga Freefallil käisin ja mitu korda. Võib öelda, et see oli lahjem kui Soome Linnanmäkis, kuid see vaade, mis seal üleval näha on, see on megavinge. Sai ikka iga külje peal istutud, et Perthi igast küljest näeks. Ja siis olid muidugi veega atraktsioonid, mingid pimedad torud, kus lambist vett näkku pritsib ja pärast lendadki vette - sealt pidi kahekesi ja kummiga alla laskma, ning mingid hüpetega mäed, kus pidi matiga alla laskma. See oli veidi midagi vembu-tembumaa sarnast, aga kui kuulsin, et pilet olevat 150 dollarit, siis nüüd mõtlen et see poleks seda raha väärt olnud. 30 dollari eest saime siis meie seal 3 tundi olla ja aega jäi isegi üle. Üsna vähe oli atraktsioone ikka, lootsin rohkem.

Siis tulid jõulud. Jõululaupäeval vedelesin kodus ja küpsetasin lumemarja kooki järgmise päeva jõulude tähistamiseks. Kook tuli hea välja, kuigi õigel päeval oleks ikka tahtnud sooja kooki süüa. Järgmisel päeval siis käisin hommikupoole tööl - uskumatu, aga siin on komme jõulude tähistamiseks väljas söömas käia, meil oli terve restoran rahvast täis ja igaühel oma ülesanne. Jõudsin töölt koju, pesemas käidud ja juba olid lihatükid küpsetatud ja makaronisalat ka valmis. Kaevasime sisse. Ja peale seda oli suht lahja siin. Poisid jälle mängisid playstationit ja tüdrukud lugesid cosmopolitani. Ma kadusin vaikselt oma tuppa arvutisse kodustega rääkima.

Järgmisel päeval oli töölt vaba päev - terve restoran oli suletud, ning Marek oli ka tööl, väljas jälle mõnusalt palav et kuskile ei jaksa minna. Siis vaikselt aastavahetust oodates möödusidki kas tööl või kodus fb-s sõpradega rääkides. Tekitas see kõik muidugi kurba meelt, et olen nii kaugel kõikidest lähedastest ja kallistada ei saa, jõulutunnet ei ole ja üksi midagi ette võtta on ka üsna narr. Marek siis ka otsustas selle nädalaga oma töö ära lõpetada, sest allergia tõttu muutus ülekere sügelemine suhteliselt võimatuks.

31. detsembril olin jälle õhtupoolikul tööl ja hiljem läksin kesklinna nii, et napilt-napilt nägin Kings Parkis ilutulestikku. Hiljem siis avasime shampuse ja jutustasime. Umbes tunnikese jutustasime teistega ning siis hakkasime ära liikuma. Kõik peale minu ja Mareki plaanisid minna linna klubisse, meie aga tahtsime vanade majakaaslaste juurde minna - Liisale ja Sanderile ning nendega ühinenud Martale ja Kroonile külla minna. Kui suundusime auto poole, siis avastasime, et üks neiu meie seltskonnast oli kadunud, see meie majakaaslane. Üks autotäis läks suunaga linna, meie Marekiga läksime kadunud tütarlast otsima. Hiljem leidis autojuht ta pisarates ja sõitsime kõik vaikides kodupoole. Mina suundusin otse tuppa, et oma asjad kokku panna - üks veinipudel ka ikka kotti. Läksin jalgu pesema ning siis tuli see sama neiu oma punaste silmadega ja palus et ma õue läheksin. Nimelt tahtis ta minu käest küsida, et miks ma olen tema noormehele külge löönud. Ma oleksin peaaegu naerma pahvatanud, sest kui see oli põhjus, miks ta oli õhtu läbi nutnud, siis on tal küll tõsiselt lilleline elu olnud, kui nii väike asi talle nii suurt piina valmistab. Nimelt ma ei oleks elus uskunudki, et ühe filmi vaatamise ajal tema noormehe kõrval istumisest nii suur draama oleks võinud tulla. Eks see neiu ole lihtsalt ebakindel. Mis aga selles loos jutustamist vajab on see, kuidas mind häiris Mareki käitumine. Ta lihtsalt oli vait nagu sukk ja ignoreeris, samal ajal kui eelnimetatud neiu minu peale karjus ja mind ähvardas. Okei, see seljataga, suundusime vanasse elukohta ja kui kohale jõudsime püüdsin Marekiga juhtunust vestelda, kuid tema lihtsalt jalutas minema. Seega olin oma mures üksi. Läksime tagaaeda ja leidsime eestlased täispuhutud basseinist ning marek ei kahelnudki, et sisse hüpata, mina natuke kogusin julgust ja siis liitusin nendega. 1. jaanuar algas siis basseinis olles ja jutustades ja lollusi tehes. Hommikul ärkasin vanal heal madratsil, millega meid Austraaliasse jõudes tervitati ning muidugi oli ka väike pohmakas. Minu mure oli aga see, et ühtegi hingelist ei olnud liikvel ja Marek oli teadmata kadunud - telefonile ei vastanud. Istusin siis rahulikult teleka ees ja ootasin kuni mõni hingeline ärkaks, et saaksin küsida Mareki kohta või autosõitu koju. Tunnikese suutsin jaburat filmi vaadata kuni lõpuks Sander ja Liisa ärkasid, palusin Sandril end koju viia. Õnneks ta oligi nõus ning leidsin ka Mareki kodust eest. Vähemalt oli poiss elus ja terve, ainult telefoni oli ta suutnud eelmisel õhtul pildituks juua.

Paar päeva möödus meil teineteist ignoreerides, mõlemad olime küll päevad läbi kodus, aga mõlemal nina arvutis - tema ilmselt otsis tööd, meil aga tööjuures oli megarahulik peale jõule ja aastavahetust, umbes 3-4 broneerignut päevas. Seega käisin vaid 2-l päeval sel nädalal tööl. Palka sain ka muidugi vastavalt, et nüüd suht kitsas järgmise palgapäevani ära elada, kuid seekord paistab rohkem tööpäevi ja -tunde olevat, et siis läheb kergemaks.

Marekiga pidasime tõsise vestluse paar päeva tagasi maha. Olin küll üliemotsionaalne, kuid siiski uskusin, kui ta kinnitas, et tema ei arvanud seda, mida see neiu arvas. Kuid mind ta ei kaitsnud ja minu eest ei seisnud, seega ei suutnud ma ka niimoodi temaga jätkata. Oleme nüüd sõbrad ja saame endiselt hästi läbi, lihtsalt nüüd ta ei ole minuga kohustatud rääkima asjadest, mis talle ebamugavust valmistasid. Oleme ilmselt ka niivõrd erinevad inimesed - mina väga jutukas ja väljapoole elav isiksus, tema aga vaikne ja endassehoidev. Ta väga ei tahagi oma arvamusi välja öelda, aga minu jaoks on see väga oluline, et ta seda teeks. Aga teekonda jätkame endiselt koos nagu meie lubadus oli :)

Marek on senini tööotsingutel ja ikka iga 10 minuti tagant värskendab lehekülgi, et näha kas on mõni uus töökuulutus - täna käis isegi töövestlusel, kuid vastust veel ei tea. Mina olen olnud väga endassehoidev ja suhelnud läbi arvuti paljude kodustega - ilmselt see on ka teinud mind kurvemaks ja kodu rohkem igatsevaks, kuid kui sain oma emotsioonid pisarate näol ühe vestluse ajal välja elada, tunnen end palju paremini ja värskemana. Viitsin vabal päeval end ikka voodist välja ajada ja süüa ka teha miskit.

Kodused siin muudkui virisevad, et esiteks kirjutan harva, teiseks ei kirjuta siinsest kultuurist midagi ning kolmandaks, miks nii vähe pilte.
Niisiis, ma leian et ei ole mõtet tihemini kirjutada, kui just midagi meeldejäävat juhtunud ei ole, teiseks isegi kohalikud väidavad, et siinset kultuuri väga ei eksiseeri - selline heaoluühiskonna elulaad, päris nii ekstreemne ei ole, kui Käpsul - puhas joogivesi on saadaval ja wc-s on paber olemas. Ilmselt suurim erinevus Eestiga on siin see, et keegi ei pea raha niivõrd oluliseks ja inimesed ei ole rahaga kitsid - palka makstakse korralikult ja tihedasti ning sama kiiresti see ka kulub väljas söömas käies või alkoholi ostes. Alkohol on siin muidugi meeletult kallis, 50 dollarit pooleliitrise rummi kohta. Pudeli veini saab aga 10 dollariga kätte. Siin on muidugi noormeestel väga oluline tööd otsides autot omada, sest ühistranspordi peale lootma ei saa jääda - õnneks on mul vägagi võimalik bussidega tööl käia. See teeb ilmselt ka Mareki tööotsingud raskemaks.

Ja mõne pildi panen siis imelise vaatega Kings Parkist üles - tehtud aastavahetusel:

"Kings Park oma öises hiilguses"

"Sain Batmani ja Robiniga pildile!"

"Marekiga!"

"Päevitunud ja edev :D"

Ja sellist pilti näen iga päev ühistranspordis:

Vabandan, kui postitus liiga ühekülgseks jäi, aga ma ei suuda Marekit kuidagi veenda, et ta ka enda arvamuse olukorrast üles kirjutaks. Hakkan ka edaspidi tema tegemistest kirjutama, nii palju kui tean ja oskan ning omavahel saame ikka hästi läbi :)

Tugevad kallistused ja musid Teile Eestisse ning mõne ka mujale - Saksamaale ntks.
Püüdes hakkama saada,
Mirian & Marek