Rutiini sulamine

20 päeva on möödunud eelmisest postitusest ja sellega seoses on ka vahepeal nii palju toimunud. Alustada tuleks sellest, et täpselt päev peale eelmise blogi kirjutamist kutsuti mind proovipäevale sama päeva reedel Bluewater Grill restoran/baari. Esialgu kui telefoni vastu võtsin, ei saanud ma suurt aru, mis mulle räägiti, suutsin tähele panna vaid olulisemaid märksõnu, Reede, 11.30, valge särk ja must seelik/püksid, 56 Duncraig road, Applecross. Teadsin aadressi ja kuupäeva, rohkem ei olnudki tarvis, hiljem aga igaks juhuks otsisin töökuulutuse üles, millele siis kandideerinud olin. Kohale minemiseks tegin kodus põhjaliku ettevalmistuse, läksin kohale 3 bussiga ja jalutasin veel 800 meetrit, sekundikski GPS-i välja lülitamata. Kui kohale jõudsin umbes 11.10, siis manager andis mulle 3 A4 lehetäit tööjuhendeid lugemiseks. Istusin ja lugesin, siis lasti mul laudu katta ja ühelt laualt tellimus võtta, lasti kassaaparaati natuke näppida ja oligi proovipäev 2 tunniga tehtud. Edasi anti mulle hunnik pabereid mille pidin ära täitma ja kutsuti järgmisel päeval õhtuks koteilipeole abisse. Jõudsin koju, särasilmselt, et sain tööd. Kui aga küsiti palga või tundide kohta, siis olin unustanud need pisidetailid täpsustamata. Järgmisel päeval aga tööjuures selgus, et 24 dollarit on tunnipalk, laupäeviti 28 ja riigipühadel 50 dollarit tunnis. Palk on väga hea ja tunde saan teha täpselt nii palju, kui ise tahan.

Järgmisel päeval siis läksin kokteilipeole suures hirmus, et ma ei tea, kus mingid asjad üldse seal asuvadki, rääkimata sellest, et ei tea, mida teha. Õnneks seletati kõik ilusti üle ja pidin siis õhtu jooksul suupistetega ringi käima ja inimestele pakkuma. Esialgu tundus lihtne olevat, aga vasak käsi oli tegelikult 3 järgmist päeva megavalus! Aga koju lasti mind juba 10 paiku ja juba oli esimene seiklus öises Perthis, et õigele bussile/rongile jõuda. Ootasin bussi 15 minutit, siis bussijaamast rongijaama saamiseks maa-alust rongi, 15 minutit ning hiljem rongijaamas 20 minutit. Aga kohale ma jõudsin ja armas Sander oli nõus mulle vastu tulema. Tegemist oli laupäeva õhtuga ja nemad olid terve selle õhtu Mareki soengu kallal vaeva näinud. Hüvasti lõng ja teretulemast poisipea! Natuke ebaühtlane jäi tulemus, aga mina olen rahul. Igatahes on poiss nüüd vinks-vonks ja kena :) Tol laupäeval anti mulle ka kohe järgmise nädala töögraafik ja öeldi, et palgapäev on iga 2 nädala tagant. Kuna välja kolimiseks oli jäänud vaid 2 päeva, siis kiirelt reageerisime eestlaste kuulutusele FB-s, kus üüriti tuba majas 210 dollari eest nädalas. Bond oli 420 + esimese nädala üür. See oli kogu meie alles jäänud raha. Uus koht on väga ilus ja väga hea koha peal(nüüd pean tööle vaid 2 bussiga minema ja kõigest 1,5 tundi :D), sest suur bussijaam ja kaubanduskeskus on vaid 15 minuti kaugusel. Kolisime esmaspäeval sisse, süda tilkus verd viimaseid kopikaid ära andes, aga kuidagi suutsin tööle sõidud veel kinni maksta ja makaronide ja hakklihakastmega hakkama saada terve nädala. Väga kahju oli Sandri ja Liisa ja Simoni ja Ashleigh ja Smokey ja Banditiga hüvasti jätta, kuid teadsime et vahemaa on vaid 4km, ehk tunnine jalutuskäik.

Kuidagi möödus esimene nädal rahulikult tööjuures, vaikselt hakkasin taipama kust asju leida, kelle käest midagi küsida ja hästi palju uusi toredaid inimesi, kelle nimesid ja nägusid oli raske kokku panna. Müstiline on lihtsalt see, kuidas siin tehakse 200 inimese kokteilipidu 10 teenindajaga, kui eestis tehti seda vaid 4-ga. Ehk väga palju raha raiskamist. Kui pean tööl pika päeva olema, saan tasuta lõuna ja igal ajal võin ükskõik milliseid mittealkohoolseid jooke iseendale võtta kapist, ilma et keegi neid loeks. Olen nüüdseks saanud juba vanade olijate käest palju kiita, et olen suutnud nädala aja tööga juba nii iseseisvaks saada (juba üksi teenindasin kõiki restoranisiseseid laudu - kuskil 7-8 lauda), teadsin kuhu asjad lähevad ja ei vajanud pidevat jälgimist, samal ajal kui minuga samal ajal lisandunud prantslane, kes väga vähe inglise keelt räägib ja üks Peruu neiu, kes väga tugeva aksendiga räägib, kogu aeg järelvalvet vajavad, kogu aeg küsimusi esitavad ja isegi laua katmisel abi vajavad. See Peruu neiu on aga juba managerile silma jäänud ja saladuskatet all mulle, kui oma uuele sõbrantsile seletas, et temaga voodit jagab. Seega sellel neiul hilinemiste ja saamatusega probleeme ei ole. Küll aga neiu on hästi jutukas ja tänaseks on üsna võimatu temast mööda hiilida. Enam ei ole kerge head nägu teha, kui kogu aeg on sama jutt, kuidas ta manageriga suhet ei taha ja samal ajal semmib austraalia päritolu kutiga, kes talle auto ostis.

Aga töö juurest juba kutsuti mind 26. detsembril töökaaslastega jõulupeole (kuhu kõiki ei kutsutudki, vaid valitud inimesed), jeeei olen nii õnnelik, et suutsin hea mulje jätta :)

Marek aga terve minu esimese töönädala veetis kodus tööd otsides ning nädala lõpuks tema otsinguid saatis edu. Marek leidis töö heinapakkijana Bullsbrookis, mis on linnast väljas päris mõnikümmend kilomeetrit ja ärkab 5 hommikul, et 7-ks tööle jõuda. Kahjuks aga Marekil on mingisugune allergia heinatolmu vastu ja seetõttu on tal üsna piinarikas seda tööd teha. Kuna mina aga olen esimese palga kätte saanud ja Marek sai ka mingi osa mustalt, siis saab talle korralikumaid tööriideid osta ja kui ikka ei aita, siis vähemasti mul on töö, et ta saab rahulikult uut kohta otsida :)

Viimasel nädalavahetusel Simoni juures käisime veel rannas ja sai mõnuga vees möllatud veekindla kaameraga, millest fotojäädvustused on Mareki Fb-s. Esimesel töönädalal elasime uude kohta sisse ja tutvusi 4 majakaaslasega - kõik on eestlased. Suures magamistoas elav paarike Marju ja Kristo ning Tarvi ja Rainer kumbki ühekohalises magamistoas. Nädalavahetusel olin õhtuti tööl, seega ei saanduki Simoni juurde Marta ja Krooni tulekut tähistama minna, küll aga see õnnestus Marekil :)
Minul olid aga omaette seiklused 2 hilisõhtut linnas, kui olin õnnetult viimasest bussist maha jäänud, esimesel korral ootasin 2 tundi kesklinnas taksot. Ning taksot jahtides tutvusin austraallase Dave'iga, kellega ka koos taksos sõitsime, sest tema elas kõigest järgmises äärelinnas. Järgmisel õhtul aga oli armas Kristo, majakaaslane nõus mulle linna järele tulema.

Mina suutsin käesoleva nädala jooksul korra randa minna enne tööd ja selletõttu ka tööle hiljaks jääda (koos selle Peruu neiuga), mille peale lubasin managerile, et ei tule enam kunagi selle neiuga koos tööle (sest ta jääb alati hiljaks!). Ning hommikuti kaua magada. Sel nädalal Marekit peaaegu et ei näinudki ja kui nägin, siis tema juba magas. Mina töötasin õhtuseid vahetusi ja tema ju lahkub varavalges ja kui koju jõuab, siis mina olin tööle läinud juba.

Asjad on laabunud, oleme oma elu peal, kindla elukoha ja töökohtadega. Enam ei ole hirmu naha vahel ja kuna töö on meeldiv ja röövib palju aega, siis ei ole aega koduigatsust tunda. Küll aga teen plaani juba varakult säästma hakata, et siis kuskil veebruari kuus juba auto soetada ja natukese vaatamisväärsusi avastada. Seniks aga homme läheme veeparki ja püüame seal nautida nii palju kui võimalik!

Palju päikest ja sooja ning nautige jõulusid,
mina aga olen jõuludel tööl ja ilmselt on ka Marek :)

Kallid-paid,
Mirian ja Marek

Perthi avastus ja tööotsingud!

Noniii. Ei, me ei kolinud Maylandsi, sest Simon suutis meid ümber veenda. Tänaseks olen ka väga tänulik talle sellepärast, sest me oleks ilmselt juba pankrotis, kui me oleksime läinud. Ja seda töökohta ka Marek ei saanud, nii et õige otsus oli ja seda kõike tänu Simonile.

Nüüd aga oleme sunnitud selle nädalaga töö saama ja elukoha leidma. Järgmisel nädalal tulevad siia majja 2 uut eestlast ja 8-le inimesele siin majas ruumi ei ole. Ma arvan, et meil oleks endal ka hea meel väheke privaatsust nautida ja mitte tunda end üleliigsetena.

CV-sid oleme laiali saatnud ja igale poole. Mina tegin eile kolme tunniga omale RSA sertifikaadi, mis on siis vajalik, kui tahad alkoholiga töötada. Isegi klubide turvameestel peab see sertifikaat olema ja ilmselt oleks ettekandjaks phmt võimatu selleta saada. Nüüd on see mul tehtud ja lootus veelgi suurem, et tööd saan.

Niisiis, eelmise blogi jätkuks. Tolle nädala Reedel pidasime jälle väikese tagaaia peo, aga täpselt ma ei mäletagi. Laupäeval aga käisime siis esimest korda kasiinos. See oli tore õhtu, sest see on senini külastatud klubidest olnud kõige ägedam. Ei teagi miks, teised on vist liiga ülerahvastatud, aga seal on piisavalt ruumi, hea muusika. Õhtu algas naljakalt - rummi koolaga jõime kodus ja pärast kohale jõudes, kõige kainem meie seast ei saanud kasiinosse sisse, sest ta oli väidetavalt liiga purjus, samal ajal aga kõige rohkem purjus inimesed meist said ilma suurema vaevata sisse. Nimesid ma siinkohal ei nimeta. Taksojuht, kes meid kasiinosse viis oli äge, sest ta pakkus mulle nätsu! Tagasi koju ja tudile.

Pühapäev oli minu ja Mareki jaoks üks uimane päev. Mul miskipärast terve päeva jooksul kõht valutas ning seetõttu me ka teistega randa ega õhtul peole ei läinudki. Siis oli nende kahe noormehe idakaldale saatmise pidu. Meie kahekesi vaatasime terve päeva Grey Anatoomiat.

Esmaspäevast ja teisipäevast ma suurt ei mäleta, ilmselt otsisime tööd ja olime niisama rahulikud. Kolmapäeval käisime linnas, sest mul oli grupi intervjuu töökohale, kus ma saaks linna peal ringi käia ja mingeid annetusi koguda. Ma väga ei olnud vaimustuses sellest, aga no igaks juhuks ikka võis proovida. Käisin, olin ja kui meid välja saadeti, et näha kas julgeme inimestele ligi minna, siis väljas oli väga suuuur tuul ja vihma peksis näkku phmt. Inimesed jooksid tänavatel, eks sa proovi mõni noormees ülikonnas kinni püüda, kes elueest jookseb kuskile katusealla. Suht võimatu missioon oli see. Või noh, eks mul ei ole seda julgust või tahtmist ka, et inimesi sellisel hetkel segada. Igatahes, peale seda oli plaan minna Aussijobsi, kui ma Marekile helistasin siis tema oli raamatukogus olnud terve selle aja, saime siis kokku ja avastasime Aussijobs oli üleüldsegi kinni. Kuna kodus oli aga inspektsioon, siis majaomanik ei tohtinud teada, et me siin üleüldsegi elame/ööbime, siis ei tohtinud me enne kella 2-te tagasi minna. Nii me siis võtsime kaardi lahti ja jalutasime jõe äärde (Swan River). Mööda jõeäärt, tuulega 100 m/s nii et reaalselt Marek hoidis mind kinni, kartes et ma komistan ja kukun vette vms. Päev oli äge, nägime palju, jäime vihma kätte ja sain esimest korda Austraalias oma Jakki kasutada. Natuke pilte ka sellest korrast:

"How many of us realize that every day we travel?"
"Kui paljud meist mõistavad, et me reisime iga päev?"

"Vesi ja palmid!"

"Vaade kesklinnale"

"Vaade üle jõe"

"Tervitusi toome palmisaarelt ;)"

"City of Perth"

"Esimesed kängurud Austraalias nähtud"

"Järgmisena tahaks ikka päris kängurusid näha"












Sellel reedel tegime samuti väikese peo tagaaias, sest Sandri üks eestlasest töökaaslane tuli külla ning Laupäeval tuli üks Liisa töökaaslane koos oma noormehega meile külla, tegime väikese pokeeriõhtu. Kahjuks aga 3 meie seast ei osanud pokkerit ja seega kulus enamus aega õpetamise peale. Vähemalt mina jõudsin oma chippe duubeldada tehes Sandri chippidest tühjaks :D Ja edasi läksime Northbridge'i Metropolisesse edasi pidusse :) Sealt tagasi tulles oli Taksojuht sama, kes meil tookord Kasiinosse viis. Saime tema numbri, ehk järgmistel kordadel veab samuti. Välja tuli see niimoodi, et kui ta kuulis, kuidas me n-ö plaanisime natuke valel tänaval maha minna ja siis jooksu pista, siis taksojuht ütles, et ta teab, kus Simon elab :D.

Nüüüd siis aga töö ja koduotsingu lainel!
Püüdes olla tegusad 37 kraadises kuumuses,
Mirian & Marek