Sellel nädalal suurt midagi polegi toimunud. Teisipäev oli siis esimene kord kui Marekiga omapäi linnas käisime, pool päeva olime jälle raamatukogus, et CV-dega ikka ühele poole saada ja siis hiljem käisime ka Aussijobsis ära, seal oli aga nii palju rahvast, et selleks ajaks kui kinni pandi ei võetud meid ikka intervjuule. Sellepärast me siis läksime koju tagasi. Kolmapäeval me aga ei raatsinud sõidu peale raha raisata ja kuna und oli ka päris kaua kogunenud, siis magasime poole 2-ni päeval ja üles ärgates olime päris uimased. Ega hea tunne siin ei ole, kui oled kellegi heast tahtest katuse all ja siis ei suuda keset nädalat midagi ette võtta, seega ikka püüdsime sotsiaalsed olla vähemalt.
Eile (neljapäev) käisime veelkord Aussijobsis ja kui me olime seal juba oma 3 tundi istunud hakati jälle inimesi ära saatma, vähemalt seekord saime meie ka intervjueeritud. Selles suhtes oli hea, et saime rääkida, mida oskame ja millist tööd otsime, aga midagi kindlat neil pakkuda ei olnud, paluti veelkord järgmisel päeval tagasi minna, et kuulata töökuulutusi ja jääda, kui on midagi meile sobivat või siis ära minna uuesti. Sander aga ütles, et täiesti ok on vaid helistada neile päeval ja küsida, kas on pakkumisi. Õhtul siis tegin esimese suure õhtusöögi ka, nii et Simonile ja kõigile teistele ka jaguks. Söök oli siis riis, koos wokitud köögiviljadega (suvikõrvits, paprika, mais) ja hakkliha sibula ja küüslauguga, magushapus kastmes. Simon väitis, et talle maitses, aga päris kindel ei saa olla. Ning siis kui Sander ja Liisa koju tagasi jõudsid, oli neil meile häid uudiseid. Esmaspäevast lähevad nood teised eestlased Perthist üldse ära, kuskile farmi, seega nende tuba vabaneb ning samuti nende töökohad kolimisfirmas. Tööjuurde lubati meil alles esmaspäeval helistada, küll aga toa asjus peaksime võimalikult kiirelt teada andma. Ega tegelt suurt mõelda polekski kui meil töökohad oleks olemas, kuna aaga üldse kindel ei ole, et Marek sinna kolimisfirmassegi saaks, siis on üsna riskantne selle toa võtmisega - me paneks phmt kogu allesjäänud raha tagatisraha ja esimese nädala üüri alla. Kui me järgmise nädala jooksul tööd ei saa, siis oleks olukord vägagi kehva. Samas aga oleme Simoni külalislahkust juba liiga kaua ära kasutanud, koguni 1,5 nädalat 3 päeva asemel, seega Simoni juurde ka enam jääda ei saa. Ega ei teagi, mida teha.
Täna siis tulime siia Maylandsi, et saaksime tuba vaadata. Fretsiga oli kokku lepitud, et hommikul 9 paiku jõuaksime, ta ise pidi kodus olema. Käisime siis ringiga linnas (Sander viskas Liisa tööle ja tõi meid siis tagasiteel koju siia) ning kui kohale jõudsime siis ukse peale keegi vastu ei tulnud, Sander piilus tuppa, siis üks blond näkk oli maganud toas, mida vaatama tulime. Selgus, et Frets oli ikkagi hommikul tööle läinud ja nii me siis istume siin rõdul ja ootame kuni neiu ärkab, et saaksime tuba vaadata. Samal ajal aga on umbes 3 eestlasest neiut meie juurde jalutanud ja küsinud, et "Can we use your toilet?". Ütlen siis eesti keeles vastu, et me ei ela siin, seega laske käia :D Siiani on kõigi reaktsioon olnud naerdes, ilmselt selle peale, et eesti keeles rääkisin. Ehk siis siin on jubedalt palju eestlasti! Muideks, Fretsi ja Marguse juures oli peatunud ka omal ajal Sandra, keda teadsin juba Eestis, seega Eesti on ikka väike. Ja tundub, et Perth ka.
Igatahes, see tuba Maylandsis on siis üpriski suur, asukoha poolest on ta väga hea koha peal - jääb umbes poolele teele kesklinna Simoni juurest. Ja 2 minuti kaugusel on rongijaam. Ehk siis see oleks ideaalne asukoht meile vähemasti. Aga töööd on ju vaja selleks!
Eks me siis mõtleme ja vaatame ja uurime ja puurime :)
Mirian & Marek
November 23, 2012
November 20, 2012
Imeilus algus!
Kui jõudsime lennukiga Perthi lennujaama, siis üks hetk tuli väike kartus, et äkki Liisa ja Sander ei tulegi meile lennujaama vastu. Seisime lennujaama ees, aga nendest polnud märkigi. Leidsin austraalia dollari rahakotist ja kasutasin seda, et helistada Liisale. Nad siiski jõudsid mõne hetke pärast ning kõik oli korras.
Jõudsime sihtpunkti - Bayswateri äärelinna (nii nad seda siin nimetavad, kuigi tegemist on täitsa linnaga veel). Meie Marekiga polnudki väga väsinud, aga nemad vaesekesed pidid öösel 3-ni meie pärast ärkvel olema ja siis veel hommikul tööle minema. Mina tol ööl sugugi magada ei saanud, jäin magama alles siis, kui kuulsin, et teised olid tööle läinud. Ärkasime, kui Sander töölt koju jõudis, ehk siinse aja järgi kell 12 päeval ja läksime panka kontonumbreid tegema ja ostsime ka kõnekaardid - kõik muidugi täpselt nii nagu nemad meile soovitasid. Hiljem sõitsime autoga linna, et Liisale tööle järele minna, põikasime tee peal McDonaldsist läbi. Tean, et see on mage, aga meie esimene eine Austraalias oli McDonaldsis. Igatahes kui taas koju jõudsime, siis suruti meile veinipokaal ja õlle pihku ning küsiti, mis me teeme ja kuidas me plaanime midagi teha jne. Kuna Simon (ka majakaaslnane) on tõeliselt tore ja lahke inimene, siis lubas ta meil jääda enda juurde, kuniks töö leiame, sümboolse raha eest muidugi.
Järgmisel päeval oli ärgates üpris halb olla ja kõhud tühjad ja varajane ärkamine oli suhteliselt raske, kuna meil aga väga palju privaatsust ei ole, siis ei taha ka poolt päeva maha magada. Nii me siis ärkasime ja poisid hakkasid tagaaias tööd tegema, väljas oli aga uskumatult palav - 34kraadi, seega pohmelli nõrkus oli sellest veelgi võimendatud. Kui lõpuks Simon otsustas, et on liiga palav et tööd teha, siis läksime poodi, et omale natukese varuga süüa osta. Üritasime Marekiga kiirnuudleid süüa, aga ilmselt kõik see kuumus, pohmell ja magamatus tegi oma tööd, me ei suutnud kumbki oma portsu lõpuni süüa (Kiirnuudleid!), seega viskasime hetkeks pikali. Mõne tunni pärast, kui Liisa ka töölt koju tuli, oli väike koosolek ning otsustasime õhtul linnapeale minna. Esimene plaan oli see, et Simoni sõbrad tulevad külla ja seega tellime hiinatoitu koju. Ning kui tema sõbrad lahkuvad, läheme meie taksoga linna - kasiinosse (nii nad seda nimetavad). Kuna aga Simoni sõbrad olid meie juures lausa südaööni, siis Liisa ja Sandri sõbrad, kes meid linnas ootasid, olid juba Kasiinost mujale läinud.
Kui me lõpuks linna jõudsime ja kuskile huvitavasse klubisse jõudsime (tasuta sissepääs), oli kell juba päris palju. Klubis oli vääga palju rahvast ja live-esineja. Sinna me aga kauaks ei jäänud ning liikusime edasi Ambarisse, samuti mingisugune klubi. Sinna me aga sisse ei saanud, sest Liisal ja Sandril ei olnud passe kaasas (eelmises kohas sai eesti id-kaardiga ka hakkama). Seega läks Simon üksi, sest ta tahtis väga ühte õlut, meie ootasime teda tänavapingil. Ootasime ligi pool tundi ning siis läksime tagasi koju. Suht ebaõnnestunud õhtu oli, aga me olime esimest korda Perthi kesklinnas ja nägime lisaks Liisale ja Sandrile veel 2 eestlast ära (suht imekspandav, aga meie tutvusringkonnas on hetkel 4 eestlast, 1 inglane (Simon) ja üks austraallane - majakaaslane Ashleigh.
Pühapäev oli väga lahe päev. Ärkasime kõik kuskil kella 1 paiku ning siis panime oma asjad valmis, et ujuma minna. Päev ei olnudki nii väga soe, aga teades, et esimene võimalus ookeani näha - seda ei saanud ju käest lasta. Läksimegi. Esimene vaatepilt oli VOOW. Ja noo, see oli terve selle aja lõpuni. See nägi välja nagu Kodus ja Võõrsil! Veelgi lahedam oli selle sees olla, aga mere ääres oli meeeletu tuul, nii et liiv peksis päris valusalt vastu nahka ja seega jätsin mina esimese ujumisringi vahele. Teist korda aga ei suutnud ära öelda ja proovisin järgi. Alguses tundus vesi üsna jahe, siis läks soojemaks, hiljem aga ei suutnud millelegi muule mõelda, kui vaid et laine-laine järel ellu jääda. Vahepeal oli ikka päris hirmus kui üle pea lained mind endaga kaasa tirisid ei-tea-kuhu suunas, siis oli minu ainus soov kaldale pääseda. Kuigi olin kogu aeg teiste lähedal, siis ei olnud võimalustki vastata Simoni küsimusele : Are you alright? Lihtsalt siblisin kalda suunas (sinna tegelikult oli kuskil 10 meetrit), aga lained olid nii tugevad, et vastu panna polnud mõtet. Kui ma lõpuks kaldale jõudsin, tundsin kui väsinud ma olen. Ja avastada ennast umbes poole kilomeetri jagu vasakul olevat, kui see koht kust sisse läksime oli samuti päris hirmus. Aga kõik läks õnnelikult ja teised kogenumad eestlased ütlesid, et see ongi asja võlu. Kõik jäime terveks ning keha kinnituseks - ilmselgelt jälle burger. Seekord aga Hungry Jacks. Õhtul kodus lebotasime kõik diivanitel ja vaatasime Grey Anatoomiat (kõik fännavad seda siin!).
Esmaspäevane plaan oli aga koos Liisaga ärgata ja busside-rongidega kesklinna minna, et lõpuks internetti saada ja omale adapter osta (mis pistikusse panna). Jõudsime siis linna, Liisa näitas veel, kust bussikaarti teha ja tööle ta läkski. Meie jalutasime umbes 1,5 tundi 2 tänavat ja otsisime elektroonikapoodi. Täiesti juhulikult leidsin mingi viida ning sisse astudes juba küsitigi, et "Hi, how can I help you?" Vastuseks palusin Euroopa ja Austraalia pistikute ühendust ning nii see meile pihku pistetigi. Järgmiseks suundusime Perth City Librarysse, et küsida juhendeid Northbridge'i raamatukokku (Liisa soovitas seda, sest seal oli tasuta wifi ka väljas istudes ning samal ajal sai arvuteid laadida). Eesmärk oli CV-d valmis saada, TAX FILE NUMBER ehk siis maksunumber ära teha ning hiljem ehk aussiejobsi minna, et end tööotsijaks registreerida.
Jõudime sihtkohta ning nii kui kohale jõudsime, helistas mulle Liisa. Tal oli tööjuures koolitus ning ütles, et modell oli alt ära hüpanud. Palus, et ma läheksin ise tema modelliks. Nii me siis läksime uue bussi peale, sõitsime Liisa töö juurde ja nii ma pikutasin laual 2,5 tundi, silmad kinni, samal ajal kui Liisa mulle ripsmepikendusi tasuta peale pani. Marek sai samal ajal omapäi linnapeal ringi käia. Õhtul jälle Grey Anatoomia ja varakult tuttu, et täna hommikul siis uuele katsele linna minna.
Siin ma nüüd siis olen, Perth State Library's, CV on valmis ja esimest korda sain üle pika aja FB-sse ja Gmaili.
Oleme elus ja terved ja praeguseks olukorraga väga rahul! Järgmiseks lähme otsime süüa ja siis ehk Aussiejobsi.
Pilte oleme jõudnud väga vähe teha, aga sellegipoolest mulle meeldib siinne ilm, need palmid ja väiksemad palmid, mis näevad välja nagu ananassid. Kõik majad on ühekordsed ja peaaegu ühesugused!
Olge tublid ja nautige lund ja lähenevaid jõule!
Mirian & Marek
Jõudsime sihtpunkti - Bayswateri äärelinna (nii nad seda siin nimetavad, kuigi tegemist on täitsa linnaga veel). Meie Marekiga polnudki väga väsinud, aga nemad vaesekesed pidid öösel 3-ni meie pärast ärkvel olema ja siis veel hommikul tööle minema. Mina tol ööl sugugi magada ei saanud, jäin magama alles siis, kui kuulsin, et teised olid tööle läinud. Ärkasime, kui Sander töölt koju jõudis, ehk siinse aja järgi kell 12 päeval ja läksime panka kontonumbreid tegema ja ostsime ka kõnekaardid - kõik muidugi täpselt nii nagu nemad meile soovitasid. Hiljem sõitsime autoga linna, et Liisale tööle järele minna, põikasime tee peal McDonaldsist läbi. Tean, et see on mage, aga meie esimene eine Austraalias oli McDonaldsis. Igatahes kui taas koju jõudsime, siis suruti meile veinipokaal ja õlle pihku ning küsiti, mis me teeme ja kuidas me plaanime midagi teha jne. Kuna Simon (ka majakaaslnane) on tõeliselt tore ja lahke inimene, siis lubas ta meil jääda enda juurde, kuniks töö leiame, sümboolse raha eest muidugi.
Järgmisel päeval oli ärgates üpris halb olla ja kõhud tühjad ja varajane ärkamine oli suhteliselt raske, kuna meil aga väga palju privaatsust ei ole, siis ei taha ka poolt päeva maha magada. Nii me siis ärkasime ja poisid hakkasid tagaaias tööd tegema, väljas oli aga uskumatult palav - 34kraadi, seega pohmelli nõrkus oli sellest veelgi võimendatud. Kui lõpuks Simon otsustas, et on liiga palav et tööd teha, siis läksime poodi, et omale natukese varuga süüa osta. Üritasime Marekiga kiirnuudleid süüa, aga ilmselt kõik see kuumus, pohmell ja magamatus tegi oma tööd, me ei suutnud kumbki oma portsu lõpuni süüa (Kiirnuudleid!), seega viskasime hetkeks pikali. Mõne tunni pärast, kui Liisa ka töölt koju tuli, oli väike koosolek ning otsustasime õhtul linnapeale minna. Esimene plaan oli see, et Simoni sõbrad tulevad külla ja seega tellime hiinatoitu koju. Ning kui tema sõbrad lahkuvad, läheme meie taksoga linna - kasiinosse (nii nad seda nimetavad). Kuna aga Simoni sõbrad olid meie juures lausa südaööni, siis Liisa ja Sandri sõbrad, kes meid linnas ootasid, olid juba Kasiinost mujale läinud.
Kui me lõpuks linna jõudsime ja kuskile huvitavasse klubisse jõudsime (tasuta sissepääs), oli kell juba päris palju. Klubis oli vääga palju rahvast ja live-esineja. Sinna me aga kauaks ei jäänud ning liikusime edasi Ambarisse, samuti mingisugune klubi. Sinna me aga sisse ei saanud, sest Liisal ja Sandril ei olnud passe kaasas (eelmises kohas sai eesti id-kaardiga ka hakkama). Seega läks Simon üksi, sest ta tahtis väga ühte õlut, meie ootasime teda tänavapingil. Ootasime ligi pool tundi ning siis läksime tagasi koju. Suht ebaõnnestunud õhtu oli, aga me olime esimest korda Perthi kesklinnas ja nägime lisaks Liisale ja Sandrile veel 2 eestlast ära (suht imekspandav, aga meie tutvusringkonnas on hetkel 4 eestlast, 1 inglane (Simon) ja üks austraallane - majakaaslane Ashleigh.
Pühapäev oli väga lahe päev. Ärkasime kõik kuskil kella 1 paiku ning siis panime oma asjad valmis, et ujuma minna. Päev ei olnudki nii väga soe, aga teades, et esimene võimalus ookeani näha - seda ei saanud ju käest lasta. Läksimegi. Esimene vaatepilt oli VOOW. Ja noo, see oli terve selle aja lõpuni. See nägi välja nagu Kodus ja Võõrsil! Veelgi lahedam oli selle sees olla, aga mere ääres oli meeeletu tuul, nii et liiv peksis päris valusalt vastu nahka ja seega jätsin mina esimese ujumisringi vahele. Teist korda aga ei suutnud ära öelda ja proovisin järgi. Alguses tundus vesi üsna jahe, siis läks soojemaks, hiljem aga ei suutnud millelegi muule mõelda, kui vaid et laine-laine järel ellu jääda. Vahepeal oli ikka päris hirmus kui üle pea lained mind endaga kaasa tirisid ei-tea-kuhu suunas, siis oli minu ainus soov kaldale pääseda. Kuigi olin kogu aeg teiste lähedal, siis ei olnud võimalustki vastata Simoni küsimusele : Are you alright? Lihtsalt siblisin kalda suunas (sinna tegelikult oli kuskil 10 meetrit), aga lained olid nii tugevad, et vastu panna polnud mõtet. Kui ma lõpuks kaldale jõudsin, tundsin kui väsinud ma olen. Ja avastada ennast umbes poole kilomeetri jagu vasakul olevat, kui see koht kust sisse läksime oli samuti päris hirmus. Aga kõik läks õnnelikult ja teised kogenumad eestlased ütlesid, et see ongi asja võlu. Kõik jäime terveks ning keha kinnituseks - ilmselgelt jälle burger. Seekord aga Hungry Jacks. Õhtul kodus lebotasime kõik diivanitel ja vaatasime Grey Anatoomiat (kõik fännavad seda siin!).
Esmaspäevane plaan oli aga koos Liisaga ärgata ja busside-rongidega kesklinna minna, et lõpuks internetti saada ja omale adapter osta (mis pistikusse panna). Jõudsime siis linna, Liisa näitas veel, kust bussikaarti teha ja tööle ta läkski. Meie jalutasime umbes 1,5 tundi 2 tänavat ja otsisime elektroonikapoodi. Täiesti juhulikult leidsin mingi viida ning sisse astudes juba küsitigi, et "Hi, how can I help you?" Vastuseks palusin Euroopa ja Austraalia pistikute ühendust ning nii see meile pihku pistetigi. Järgmiseks suundusime Perth City Librarysse, et küsida juhendeid Northbridge'i raamatukokku (Liisa soovitas seda, sest seal oli tasuta wifi ka väljas istudes ning samal ajal sai arvuteid laadida). Eesmärk oli CV-d valmis saada, TAX FILE NUMBER ehk siis maksunumber ära teha ning hiljem ehk aussiejobsi minna, et end tööotsijaks registreerida.
Jõudime sihtkohta ning nii kui kohale jõudsime, helistas mulle Liisa. Tal oli tööjuures koolitus ning ütles, et modell oli alt ära hüpanud. Palus, et ma läheksin ise tema modelliks. Nii me siis läksime uue bussi peale, sõitsime Liisa töö juurde ja nii ma pikutasin laual 2,5 tundi, silmad kinni, samal ajal kui Liisa mulle ripsmepikendusi tasuta peale pani. Marek sai samal ajal omapäi linnapeal ringi käia. Õhtul jälle Grey Anatoomia ja varakult tuttu, et täna hommikul siis uuele katsele linna minna.
Siin ma nüüd siis olen, Perth State Library's, CV on valmis ja esimest korda sain üle pika aja FB-sse ja Gmaili.
Oleme elus ja terved ja praeguseks olukorraga väga rahul! Järgmiseks lähme otsime süüa ja siis ehk Aussiejobsi.
Pilte oleme jõudnud väga vähe teha, aga sellegipoolest mulle meeldib siinne ilm, need palmid ja väiksemad palmid, mis näevad välja nagu ananassid. Kõik majad on ühekordsed ja peaaegu ühesugused!
Olge tublid ja nautige lund ja lähenevaid jõule!
Mirian & Marek
November 15, 2012
Siiani on kõik hästi!
Niisiis! Singapur, Changi lennujaam. Oleme kohal Marekiga, üks pooletunnine ja teine 11 tunnine lend seljataga. Tagumik on istumisest valus, natuke väsinud olek, sest lennukis oli ebamugav magada. Süüa saime, midagi suurt juhtunud ei ole.
Ilmastik lendude ajal oli suhteliselt kehva, mõtlen just öist aega, sest ilusat linnavalgustust ei näinudki, oli pime ja udune ja vihmane.
Küll aga maandumine Singapuri oli imeilus! Lihtsalt nii ilus roheline loodus, oma silmaga nähtud esimesed palmid ja kõik nägi imeline välja! Mulle endiselt meeldib!
Loodame siis, et ka viimane lend sujub sama hästi nagu eelmised ja siis me olemegi kohal. Nüüd siis aga kõnnin viimased 45 minutit et oma tagumikku natuke leevendada ja end üleval hoida!
Oleme endiselt ootusärevil, või noh, mina olen, Marek on nagu vana rahu ise!
Kõike ilusat ja head teile lähipäevadeks!
Mirian & Marek
Ahjaa, siin lennujaamas on sellised asjad nagu travellatorid, ehk siis jalg-kiirteed :D Pmst nagu eskalaator ainult ilma treppideta, ehk siis see liigub otse, mitte üles ega alla. See on suht naljakas, üks hetk kõnnid ülikiiresti ja järgmine hetk tundub kõik eluaeglane jälle.
Ilmastik lendude ajal oli suhteliselt kehva, mõtlen just öist aega, sest ilusat linnavalgustust ei näinudki, oli pime ja udune ja vihmane.
Küll aga maandumine Singapuri oli imeilus! Lihtsalt nii ilus roheline loodus, oma silmaga nähtud esimesed palmid ja kõik nägi imeline välja! Mulle endiselt meeldib!
Loodame siis, et ka viimane lend sujub sama hästi nagu eelmised ja siis me olemegi kohal. Nüüd siis aga kõnnin viimased 45 minutit et oma tagumikku natuke leevendada ja end üleval hoida!
Oleme endiselt ootusärevil, või noh, mina olen, Marek on nagu vana rahu ise!
Kõike ilusat ja head teile lähipäevadeks!
Mirian & Marek
Ahjaa, siin lennujaamas on sellised asjad nagu travellatorid, ehk siis jalg-kiirteed :D Pmst nagu eskalaator ainult ilma treppideta, ehk siis see liigub otse, mitte üles ega alla. See on suht naljakas, üks hetk kõnnid ülikiiresti ja järgmine hetk tundub kõik eluaeglane jälle.
November 7, 2012
Veel Eestis!
Kes veel ei teadnud, siis nüüd saate teada. Kolmapäeval, 14. novembril kell 21.30 väljub Tallinna Lennujaamast lennuk suunaga Helsingisse, sealt edasi Singapuri ning sihtpunkt peale viimast ümberistumist on Perth, Austraalia. Nendel lendudel oleme reisijateks mina ja Marek.
Seda reisi Austraaliasse oleme planeerinud juba natuke üle kuu aja. Tervisekindlustus ja väike first-aid-kit on meil kaasas nii et üle muretseda pole põhjust.
Otsest plaani ei ole, mida me seal täpselt tegema hakkame, eks kui kohale jõuame siis vaatame, mis meist saama hakkab. Kindlasti on vaja tööd leida, aga iseasi, kas ka leiame. Olenemata sellest, mis meist seal saab ja olenemata sellest, kuhu me jõuame või ei jõua, vastab see reis kindlasti minu ootustele, sest loodan seal kogeda võimalikult mitmeid erinevaid emotsioone - nii rõõmu ja vabadust, hirmu ja üksindust, koduigatsust ja ebaturvalisust. Tahan kogeda seda kõike! Usun, et olenemata sellest, milliseks meie elu seal kujuneb, õpetab see kogemus meid mõlemaid ja annab edaspidisele elule paljugi juurde! :)
Olen ootusärevuses ja ei jaksa seda reisi ära oodata! Kõigest natukene veel! 16. novembril peaksid Lääne-Austraalia aja järgi kell 01.05 (Eesti aja järgi 15. novembril 19.05) meie jalad Austraalia pinnale astuma!
Ilma kõrgete ootusteta,
Mirian & Marek.
Seda reisi Austraaliasse oleme planeerinud juba natuke üle kuu aja. Tervisekindlustus ja väike first-aid-kit on meil kaasas nii et üle muretseda pole põhjust.
Otsest plaani ei ole, mida me seal täpselt tegema hakkame, eks kui kohale jõuame siis vaatame, mis meist saama hakkab. Kindlasti on vaja tööd leida, aga iseasi, kas ka leiame. Olenemata sellest, mis meist seal saab ja olenemata sellest, kuhu me jõuame või ei jõua, vastab see reis kindlasti minu ootustele, sest loodan seal kogeda võimalikult mitmeid erinevaid emotsioone - nii rõõmu ja vabadust, hirmu ja üksindust, koduigatsust ja ebaturvalisust. Tahan kogeda seda kõike! Usun, et olenemata sellest, milliseks meie elu seal kujuneb, õpetab see kogemus meid mõlemaid ja annab edaspidisele elule paljugi juurde! :)
Olen ootusärevuses ja ei jaksa seda reisi ära oodata! Kõigest natukene veel! 16. novembril peaksid Lääne-Austraalia aja järgi kell 01.05 (Eesti aja järgi 15. novembril 19.05) meie jalad Austraalia pinnale astuma!
Ilma kõrgete ootusteta,
Mirian & Marek.
Subscribe to:
Posts (Atom)