Minu ustavaimaks sõbraks on osutunud Scott, kes on Bluewateris üks kokkadest. Vanust täpselt ei tea, aga selline keskealine pontsakas tüüp on. Oleme 2 korda koos kinos käinud, esimene kord Oblivioni ja teine kord Olympus Has Fallenit vaatamas, teise filmi ajal sadas väljas päris tugevasti vihma ja kujutad sa pilti, isegi kinosaali oli seda kuulda. Siinsed kinod on ikka veidrad. Ja väga häirivad treppide valgustid ka kinos, pimedas jäävad väga hästi silma, et segavad seda kinoelamust. Ekraanid on ka tunduvalt väiksemad kui Coca-Cola Plazas. Filmid ise, noh vaadake järele, ega ma ise teist korda ei vaataks, vähemalt seda teist mitte. Ja sel pole midagi mütoloogiaga pistmist, Olympus selles filmis on siis varjunimi Valgele Majale vms. Igatahes mingi mehine action koos võikate kaadritega on selle kokkuvõte.
Eile päeval siis mõtlesin, et ei tea mida selga panna, kuna minek on ikkagi teatrisse. Natuke nägin vaeva ja sain ikka seeliku selga, aga avastasin, et ühtki viisakat jakki mul küll ei ole. See selleks, tuli Scott mulle järele ja sõitsime Mt Lawleysse, kus esimene peatus oli Must veinibaaris Beaufordi tänaval. Saime kahepeale laua ja põhjus, miks läksime oli seetõttu, et ma polnud kunagi austreid proovinud. Naljakas kogemus oli. Kahepeale võtsime siis 6 austrit, 3 neist naturaalsed ja 3 olid paneeritud ja veel mingi avokaado-laimi salatiga. Naturaalne auster, läks mul suht libedalt alla, selline limane ollus oli ja närida ei lubatud, siis ei saanudki aru, mis see õige maitse oli. Aga need salatiga austrid olid täitsa njämmad ja sööks veel. Ja siis proovisin veel ka kammkarpi. Mereannid on ikka üllatavalt head! Üks kohvi ja natuke jäätist ja sättisime etendusele minema.
Etenduse nimi oli "No Worries", WAAPA ülikoooli 2. kursuse tudengite etendus, kus peaosalist Matildat mängis minu töökaaslane Kirsty. Astusin saalist sisse, siis põrand oli kaetud punase liivaga, taustaks olid riidest pildid, mille peale oli joonistatud aed ja selle taga lage tühermaa. Täpselt nagu Austraalia Outback välja näeb - ehk siis Austraalia maakoht ja üks väike treiler ka. Esimene poolaeg siis rääkis, kuidas üks nooruke plika Matilda elas Outbackis loomade keskel, koolis olid vabameelsed noored ja kõik sellised hingega maalapsed. Etendus oli väga vaimukas, eriti meeldis mulle üks mustanahaline noormees, kes lisaks õpetajale mängis ka telefoni tehes telefoni häält ja ühe käega näidates teise käe poole, et kuule jobu, võta vastu! Siis mängis ta ka äratuskellraadiot ja koera - see oli väga andekas noormees. Lisaks mängisid peaaegu kõik näitlejad kas kana või lammast või mingit muud looma - ja tegid seda hästi. Näitlejatöö oli väga hea. Kuigi minule isiklikult esimesel poolel etendusest Matilda näitlejatöö väga ei meeldinud, sest ta oli liiga lärmakas ja jonnakas teismeline. Esimene poolaeg lõppes siis stseeniga, kus Matilda sai teada, et vähese saagikuse tõttu peavad nad maaelu jätma ja linna kolima, koerad ja muud lambad lasti maha.
Vahepaus oli 20 minutit ja algas teine poolaeg. Vahepeal oli siis liiv põrandalt kokku pühitud ja riidest pildid seintel kujutasid endast nüüd tornmaju linnas. Matilda otsustas linna kolides sõnakestki kellelegi rääkida ja niimoodi ta käis 3 nädalat koolis, õpetajaid ja klassikaaslasi ignoreerides. Mulle väga meeldis just see drastiline muutus inimestes, kui maal olid inimesed kõik sellised vabameelsed ja looduslähedased, siis linnas leidsid eest kõik lapsed koolivormides, kes oli ülbe ja rokilik, kes oli ilueedi iiri aksendiga, kes popp poiss korvpalli tiimis ja õigesti grammatikat ei kirjuta. Et kui maapilt oli ühtne - inimesed sõbrad, riietus vabameelne, siis linnas vastupidi, riietus ühesugune aga inimesed kõik niivõrd erinevad. Lõpuks sai Matilda siis uuesti rääkima, kui üks Vietnami neiu talle rannas paberpaadi andis ja Matilda sai aru, et ta pole ainuke, kes kodust väga palju kaugemal on. Etendusel muusikaliseks kujunduseks oli üks noormees, kes kitarriga pinistas, alguses kõik näitlejad ka laulsid ja vahepeal mõned üksikud lihtsalt laulud. Täitsa vahva etendus oli ja olen kogemusega rahul. Kartus, et ma etendusest aru ei saa, ei läinud täide, polnud vist ühtki sõna, mis selgusetuks jäänud oleks. Olen kohe õnnelik et sain oma teatrikoguse kätte. :)
Ja tänase suursündmus oli hetk, kui pisike hiireke ühele meie kassidest ette jäi ja mina teda päästma tõttasin, olen liiga palju pidanud juba sulgi ja muid laipu siit toast minema vedama. Kokku olen vähemalt 3 hiirt, 2 gekot ja 2 lindu siin toas kassi hambavahel näinud. Tänane hiireke oli peaaegu puutumata ja tahtsin väiksekest aidata, tema aga hammustas mulle näppu. Loodetavasti miskit hullu ei juhtu ikka, aga kui nv-ga miskit muutub, siis lähen ikka arstile näitama.
Seniks aga kõigile toredat nädalavahetust ja kallistab lõbusatujuline Mirian!
Olgugi, et ilmad on jahedad, minu südames päike paistab, loodan, et Teil ka :)
PS! Käpsu, Sulle mõeldud pildike on mu telefonist kaduma läinud kahjuks. Pildike ise oli WAAPA tantsutudengitest ja nad olid kõik photoshoppitud, võin kindel olla :D
