Paljud juba teavad teist ilmselt, et Marek läks Perthist ära koos oma sõbranna Liisiga, kes tema kutsumisel Austraaliasse tuli. Hetkel on nad Lõuna-Austraalias ja teekond jätkub. Suurt midagi ma nende seiklusest ei tea, vaid nii palju kui piltidelt FB-s näha võin. Marek ütles oma töökoha ülesse, ilmselt suutis ka natukese raha kõrvale panna ja oma auto ka korda teha, sest sellega ta ju liigub. Viimati nägin mina Marekit üks 2-3 nädalat tagasi, see oli esimene kord ka, kui tema plaanidest kuulsin ja jutustasime üks pool tunnikest, kui talle tema kõrvaklapid ja mõne kirjakese tagasi andsin.
Kui päris ausalt kirjutan, siis olen väga kade Mareki peale. Just nimelt sellepärast, et ta sõidab ja avastab ringi. Olen juba liiga kaua Perthi peatuma jäänud, oli ju esialgne plaan siia tulla ja jääda seniks kuni jalad alla saan ja natuke raha koguda, et edasi liikuda. Seniks olen õnneks suutnud küll raha kõrvale panna, on üht-teist ka juhtunud, kuid nüüd on kõik minu panused Ailiti peale pandud. Ailit sai rõõmustava uudise- Viisa olemas. Tööle ka lahkumisavaldus antud ja varsti ostab lennupileti ära, mai lõpu kanti peaks jõudma. Loodan, et ta saab ruttu-ruttu tulema. Ei hakka ennustusi tegema, mis siis saab kui ta kohale jõuab, sest isegi Ramo ja Toomas ei oska arvata, mis edasised plaanid on, aga mina loodan parimat, nii kui plaanid selguvad ja on kindlad ka, siis annan kindlasti teada.
Vahepealsest siis. Käisin töökaaslastega Lihavõttepeol, Cassidy juures - seesama noormees, kellega Margaret Riveris käisin. Pidu oli siis pühapäeva õhtul ja minu jaoks esimene pidu austraalias, kus peale minu ühtki eestlast ei olnud. Väga tore oli näha vanu töökaaslasi, kes enam BW-is ei tööta, kuid minu alustamise ajal veel seal olid. Lõbus Phil rääkis oma Vietnami seiklustest, sain teada et BW-is on ka kaks paarikest Aaron ja Stuwart, Maya ja Alex. Kõiki nelja tean varasemalt BlueWaterist, kuid siiani töötab seal vaid Maya. Georgia ja Claudia - kõige uuemad ja nooremad uued töötajad olid väga populaarsed muidugi noormeeste seas ja samuti ka mõned alaealised poisid, kes olid siis Cassidy noorema venna sõbrad. Õhtu oli üsna mõnus ja tore, sai beerbongi mängitud, natuke jalutatud ja ka lähenemiskatseid tõrjutud. Tundub, et inglise keel voolab paremini, kui veidi promilli sees on.
Töö juures on mitmel korral mu aksenti Kanada, mitmel korral ka Rumeenia ja ühe korra Iiri päritoluks arvatud. Minu uueks truuks sõbrannaks on osutunud Sandra, kellega olen juba paaril korral linnas kokku saanud. Esimesel korral käisime Sushit söömas ja Baileyse shotiga Lattet joomas, juttu jagus pikalt-laialt. Teisel korral saime linnas kokku, ostsime smuutisid, jalutasime purskkaevu juurde, istusime ja rääkisime. Läksime poodi, ostsime Pringles'i krõpse, šokolaadimuffineid ja gaseeritud õunamahla - tagasi purskkaevu juurde ja jälle jutustasime. Hiljem sõitsime Sandra vanasse töökohta Caninngtoni Shisha baari. Valisime väga mõnusa õuna-mündi maitselise vesipiibu ja kõrvale väike banaani-jäätisekokteil, 2 tundi mõnusalt aega veedetud.
Ühel ilusal vabal päeval võtsin ette ka 1,5 tunnise jalutuskäigu koduümbruses, läbisin üks 5 km ja marsruut näitas 4 erinevat parki, kuid tegelikkuses leidsin neid isegi 7. Sain mõned pildid tehtud ja värskendav mõttering, rääkimata tervislikkusest.
Austraalia jalgpall
Park austraalia mõttes
Pisike kutsa minu juurde lippamas
Pähklivälja ja Broadway ristis :D
Nägin basseini läbi aia
Lammutamisele minev maja - aknaid polnud ees, muidu paistis täitsa korras olevat veel
Mets Austraalia mõttes :D
Tee sai otsa, läbi sohu ei läinud, jumal teab, äkki leiab usse sealt. Küll aga hiljem rändasin teisele poole.
Ilus vaade künka otsast
Lilla aed ja pink - naljakas oli
Ning ühel toredal õhtul peale tööd leidsin meie kiisu Smokey enda kohvrist magamas. Kusjuures kohvril oli ka kaas peal! :)
Ja selline on mu arvuti olukord...
Nüüd, kus ma endiselt rutiinset elu elan, olen väga palju mõtlema hakanud koju naasmise peale ja mida rohkem aeg edasi, seda suurem igatsus ja tahtmine tagasi tulla on! Esialgu on plaan küll augustisse jäänud, siis kes teab, kui edaspidi ka siin nii igavaks jääb ja ma end kokku võtta ei suuda, et üksi rändama minna, siis tulen ehk varemgi tagasi :) Tugevad kallistused Emale ja õdedele ja pisikestele ja siis Siljale ja Krissule ja Käpsule ka muidugi. Ning muidugi Sulle ka, kes Sa seda loed! :)
Pildid jalutuskäigust lisan mõne päeva pärast!
Loodan, et järgmisel korral on juba rohkem seiklusi ja avastamisi kirja panna kui seekord.
Natuke rahutu,
Mirian.
