Kõigepealt räägin siis endast. Töö juures olen hakanud rohkem töötunde saama, igal nädalal on vähemalt 5 vahetust tööl ja tundub ka, et ma olen esimene valik, kellele helistatakse, kui mõni inimene tööjuurest puudu jääb, samuti on vähendatud neid kõnesid, kus öeldakse, et mul ei ole vaja minna. Manager ja üks kokkadest on mind väärtustama hakanud ja juba tunnevad huvi, et kui kaua ma veel nende juures töötada võin ja kuna olen juba töö täitsa selgeks saanud ja saan oma laudadega väga iseseisvalt hakkama, siis pakkus mulle manager ka paar päeva tagasi, et kui minu aeg seal täis saab, siis soovitavad nad mind partnerrestorani tööle. See oli ikka väga hea uudis, poleks ise sellisele mõttele tulnudki.
Vera tänava majas oli meil vahepeal 2 külalist, kes peatusid pikemaks ajaks ja no need külalised olid kui öö ja päev. Üks noormeestest oli ühe majakaaslase sugulane, kes suutis 5 päeva jooksul nii palju draamasid korraldada, et kõik majakaaslased vähemalt korra temaga sõnelusse sattusid, sealhulgas ka mina ise. No see noormees paistis üldse iseenda maailmas elavat ja noo tema reeglid erinesid kõigist loogilistest variantidest, oli võimatu enda vaatepilti talle selgeks teha. Nii me siis vaikselt sõimegi ta enda juurest välja, sest paistis, et mingit plaani tal lahkumiseks ei olnud, käis isegi majaomanikuga rääkimas, kas võib meie juures elada, kui aiatöödes aitab jne, ehk siis ilma rendita. Lisaks kujutas noormees endale ette, et ta meeldib Marjule, kes oli 4 aastat ühe noormehega suhtes olnud ja kellega koos nad ka austraalias seiklesid. Nüüdseks olen kuulnud jutte, et see külaline meil on tagasi Eestimaa pinnale naasnud ja räägib seal, kui mõttetu elu Austraalias on. Kõigil teistel läheb siin hästi sellepärast, et kõigil on sõbrad aussis, kes neid toetavad ja abistavad. Noh, las noormees usub, mis tahab, aga ega siin pole kellelgi algus lilleline olnud ja kõigil on kord raha otsa saanud ja ega töö ise ka töötajat ei otsi ju. See selleks. Mõned päevad hiljem selle noormehe lahkumisest külastas meid umbes nädalaks üks teine Eesti noormees, kes oli kahe majakaaslase väga hea sõber. Noormees oli väga seltskondlik, avatud ja tore. Tema meie juures viibimisest mitte mingeid draamasid ei tekkinud, kedagi ta endast välja ei ajanud ja peaaegu ei saanud arugi, et ta külas oli.
Siis aga algasid meil draamad majaomanikuga, nii et kõik eestlased, kes meie majas elasid kostsid kui ühest suust, et kahe nädala pärast kolime välja. Ja siis majaomanik ähvardas meid kõiki välja tõsta. Välja tõstmiseni asi ei jõudnud, kuid mina pidasin paremaks oma asjad juba kokku pakkida ja välja kolida, juhuks kui peaksin ühel õhtul peale tööd avastama, et mu asjad on maja ees laiali ja vot, nüüd mul polegi enam kodu. Seega uurisin kiirelt, kas Simon ja Ashleigh oleksid nõus taaskord ühele eestlasele peavarju pakkuma, kus teised neli oma tee lõuna-austraaliasse leidsid. Vastus oli positiivne ja nüüd ma siis paiknen jälle majas aadressiga 4/10 Flora ave, 6053, Bayswater, WA. Olen siin majas elanud juba täpselt kaks nädalat. Aga ärge muretsege, see et ma siin üksi olen ei tähenda, et Marek nüüd teadmata kadunud oleks. Marek kolis majast oma asjad välja samal päeval kui mina ja esialgu elas tööjuures pakutavas majutuses. Nüüdseks aga on kõik eestlased Vera tänava majast umbes 300 meetri kaugusele Lee tänava majja kolinud. Maja ise on imelilus oma 3 magamistoa, lounge ruumiga, suur köök ja söögituba koos elutoaga. Maja on tõesti väga ilus ja olen isegi täitsa kade nende peale. Õnneks vahemaa on endiselt 4 kilomeetri jagu, et loodetavasti pidudel ja suurematel üritustel kutsutakse mind ka külla.
Marekil uues töökohas ilmnesid samad allergia märgid, mis heinafarmiski töötades.Seekord aga tundub asi parem olevat ja Marek ravib seda, seega on kõik peaaegu korras. Marek töötab endiselt samas kohas, nii et iga nelja päeva tagant võib teda ka kahe päeva jooksul linnas kohata.
Ning Ramost ja Toomasest siis nii palju, et oma töökohast jäid nad ilma, sest neile öeldi, et töö on otsas. Seega ootasid poisid umbes nädal aega seal, kuni oma viimase palga kätte said ja sellest ajast peale on poisid linnas Scarborough rannas elanud - seal oma päevi veetnud, pesemas käinud ja autos maganud. Neil on mingisugune tööots soolas, aga täiesti kindel veel ei ole. Töö oleks õlletehases ja poisid jääksid siis linna (JEE!). Kuulsime ka, et Ailitil seal Eestis asjad juba liiguvad ja viisataotlus ära tehtud, seega varsti-varsti on ta juba meie poole teel!
Eelmisel pühapäeval sõitsime poistega Beelu National Parki, see päris Perth Hillide juures ja mõtlesime, et ehk leiame miskit vahvat vaadata/teha seal pool. Kahjuks peale kauni maastiku ja suure hüdroelektrijaama väga muud ei näinud/teinud. Esimesel õhtul küpsetasime väga ebaõnnestunud kana, nii et lõpuks sõime seda pooltoorena ja kõigil oli naljakas tunne kõhus pärast, et koos veiniga läks õhtu täitsa lõbusalt. Ööbisime metsas ja hommikul avastasime, et maanteest mitte üldsegi kaugel. Sel päeval tahtsimegi mõnda jõekest või veekogu leida, et ujuma saks minna. Järve CY O'Connori juures leidsime aga hoopis hüdroelektrijaama ja mõned matkarajakesed. Tatsasime seal ringi ja pildistasime/uudistasime. Hiljem otsisime uue kämpimise koha, mis oleks maanteest võrdlemisi kaugemal kui eelmine. Olime kõik ikka täitsa väsinud ja mina jäin raamatut lugedes autos magama, poisid sõid meie võileiva materjali ja Ramo käis üksi vaateplatvormil. Kui hiljem üles ärkasin, siis grillisime oma vorstikesed ära ja läksime kõik koos vaateplatvormile. See oli täitsa ilus vaade. Ramo tegi pilti ka, aga ei tea, kuna pildid temalt kätte saan. Jõime natukese veini veel, jutustasime ja täitsa 9-10 paiku juba magasime. Järgmisel hommikul sõime kõhud täis ja sõitsime minu poole tagasi. Korraks oma seikluse jooksul nägime kängurut ka, aga ta oli nii kärme meie sõitva auto eest mööda jooksma, et oma šokiseisundis ei tulnud pähe kaamera järgi haaratagi. Rääkimata sellest, et oleks jõudnud pilti teha.
Pildikogu:
Üks kole ämblik.
Hommikusöök metsas.
Hüdroelektrijaama Lake O'Connor Weir sillal.
Imeilus papagoi looduses.
Toomas hüdroelektrijaama sillal.
Giidi jutustused matkarajal.
Mõned porgandpaljad puud metsas.
Vahepeal töökoht utsitas mind uut seelikut ostma, ja siis sain natuke rohkem raha raisatud kui oleksin tahtnud, aga 2 paari tenniseid 8 taalaga oli väga hea saak! Muidu olen Austraalias endale veel soetanud ühe ilusa piduliku kleidi ja ka lahtised mugavad täistallaga kingad. Ning järgmiseks suureks ostuks olen planeerinud omale e-lugeja osta! Kui te nüüd mõtlete, et miks?! Siis olen Austraalias oldud aja jooksul juba terve Videviku saaga otsast peale läbi lugenud (see teeb 4 raamatut), + Raineri käest saadud raamat "Isiklik tantsijatar", siis Toomase poolt toodud Sofi Oksaneni "Puhastus", ning samuti arvutis olen juba 5 e-raamatut läbi lugenud, üks on pooleli ja nii mõnigi on ootamas. Seega lõpetatud on 11 raamatut ja huvi ainult kasvab!
Eile tegime poistega peaaegu õnnestunult Seljanka suppi, ainult kartul oli puudu ja liiga palju tomatipastat. Aga maitse oli peaaegu õige! :)
Mirian kängurumaalt kallistustega!
PS! Ilmad juba natukese jahenevad, õrnalt alla 30 kraadi sooja! :)
