Ehk siis Marek sai töö! Ta on esmaspäevast saadik juba kadunud olnud ja ühe päeva käis ta kodus - see oli kolmapäev - saime omavahel natuke pragatud ja lõpuks kõik-kõik, mis meie südameid vaevas, ära räägitud ja ka korraliku sõbraliku kallistuse saime tehtud, seega on nüüd kõik hästi ja saame nüüd päris ausalt ka hästi läbi!
Kõige esimene märkimisväärne üritus peale Margaret Riveris käiku oli Mareki suur 22 sünnipäev! Möödunud laupäeval 26. jaanuaril oli meie maja siis eestlasi pungil täis - Marek, Marju ja Kristo, Liis ja Andreas (naabrid meil nüüd!), Tarvi, Rainer, Liisa ja Sander ning muidugi ka Marta ja Kroon. Õhtu oli ilmselt kõigi jaoks meeldejääv. Kui mina töölt pidusesse koju jõudsin, leidsin eest kilavate silmadega haldjaid, printsesse, Super Wario, kauboi, mereröövli, kreeka jumala, Harry Potteri ja 2 jänest ka.Tegelikult olid juba jänesed koos mereröövliga linna peole suundunud, Kroon juba magas, Politseinik Sander kodu poole suundumas ja pidulised kodu ja õue vahel siiberdamas. Beerbongi võistlused, võõrad naised võõraste meestega jutustamas ning omad poisid tänaval võõraste poistega tüli norimas. Mul oli üsna raske aru saada, mis toimus ja kes nüüd täpselt kellega mida kuskil teeb. Minul kahjuks kostüümi ei olnud, aga ega keegi selle puudumist tähelegi ei pannud. Kaua ma ei suutnud ka oma väsimusega peol olla, tilkagi vägijooki mina ei joonud ning lihtsalt kuulasin teiste pehmeid keeli ja naersin nende naljaka oleku üle. Kella 3-4 paiku suundusin magama ning magasin nagu beebi - ühtki krõbinat ei kuulnud, kuigi hommikul kuulsin, et kella 8-st olevat muusikakeskusest valjusti eesti klassikat kuulatud - sealjuures Ursula ja Kuldne Trio - veider kombinatsioon, ma tean, püüa seda purjus inimestele seletada. Igatahes, mina seda ei kuulnud ja mul on hea meel, et Mareki sünnipäev nii vahvalt ja meeldejäävalt vastu võeti.
Teiseks, esmaspäeva 28. jaanuari varavarahommikul 1.45 või hiljemgi astusid lennujaamast välja meie omad Ramo ja Toomas! Üks tore majakaaslane mul oli nõus poistele lennujaama vastu minema ja nendega ka natuke linnavahel tiirutama, et neile ööbimispaik leida. Käisime üks 6-7 kohta läbi, kahjuks olid kõik öösel suletud ja tegemist oli ka riigipühaga, siis kahjuks me neile ööbimiskohta ei leidnud - küll aga võtsime poiste suured kompsud enda juurde ja väärtuslikud summad rahakotist ka, juhuks kui peaksid pargipingile magama jääma, et siis poleks varastel midagi varastada. Tulime koju kella 3-4 paiku ja kuigi idee poolest oleksin pidanud väga väsinud olema, siis kella 6-ni hommikul ma magada ei saanud. Süda ikka kripeldas sees, et kuidas need poisid seal väsinuna öösel hakkama saavad. Neil ei olnud ka telefoninumbrit ega miskit, millega ühendust võtta. Nii ma siis uinusin arvuti mu kõrval ja fb lahti, nii kui kell 10 hommikul kuulsin fb sõnumi märguannet, siis plaks silmad lahti ja oligi süda rahul, sest poisid olid saanud hostelisse omale toa ning kavatsesid terve päeva maha magada. Õhtul läksin siis 7-ks nende hosteli ette, et poisid omale koju tuua ja nendega natuke tähistada saabumist. Küll aga minu poole jõudsime alles 8-ks ja juba kell 9 läks viimane buss linna tagasi, et siis tulime vaid ruttu siia, et nad oma asjad kätte saaksid.
Sain ühtlasi koos poistega oma Eestist oodatud kauba kätte, seal juures pudel tumedat rummi Mareki sünnipäeva kingituseks, Vana Tallinn, mitmeid erinevaid maitseaineid, draakoni ja iirise komme, mõned bolognese kastme põhjad ka! Juhhei, aitäh, Ramo!
Teisipäeval suundusime otsejoones Aussijobsi, käisin poistega korda-mööda pangas arveid avamas ja siis tuli äkk mõte, et kuna palav päev, läheks käiks siis rannas ka ära. Mõeldud-tehtud, poisid jäid Aussijobsi oma intervjuu korda ootama ning mina läksin koju päevitusriietele järele. Suunaks oli siis Cottesloe beach, kohale jõudsime kuskil kella 6 paiku, seega hakkas päike vaikselt loojuma, ei olnud väga soe enam, nii et Toomasega käisime ruttu-ruttu vees ära -rand ei olnud samuti nii ilus, kui mina mäletasin, vesi oli sogane ja vetikaid täis, nii et olin pisut kurb, et see nende esimene rannaskäik oli. Lubaduseks sai, et järgmine kord läheme ikka vanasse heasse Scarborough beachile. Istusime rannas, napsutasime natuke eesti viina ja siis kui oli asjade kokku pakkimise aeg, avastasin, et plätud olid teadmata kadunud. Lihtsalt ei olnud neid enam - pimedas ei eristanud ka valgeid plätusid rannaliivast nii et natukese tipsusena tatsasin rõõmsalt paljajalu koju.
Ramo ja Toomas esimest korda ookeani ääres - @ Cottesloe beach
Siis kui oma plätud ära kaotasin, sain Toomase omad jalga.
Järgmisel päeval tulid Ramo ja Toomas minu poole, et saaksime netist töökuulutusi vaadata. Käisime poes, tegin vana head praekartulit koos hakkliha kastmega ja sõime kõhud kenasti täis. Siis aga jäin korraks Marekiga vestlema ja siis poisid suundusid linna tagasi. Kuna aga päeva jooksul olin Simoniga sõnumivahetuses ja avaldasin oma pahameelt, et me ei ole kokku saanud, kuigi ta peaaegu juba nädala kodus tagasi olnud, siis õhtul saime kokku. Õhtu oli väga eriline minu jaoks, sest saime Simoniga paljudest asjadest rääkida, eelkõige aitas ta mul tuju tõsta, sest olin üpris õnnetu ja rahulolematu oma hetkese paigal seisuga. Istusime North Beachi ääres õhtul kivi peal, vaatasime kuidas tõusu ajal vesi nii kaugele maismaale onn tulnud ning Simon rääkis mulle julgustavaid sõnu, mitte midagi, mida ma poleks varem teadnud, aga vahel on vaja meeldetuletust. Eelkõige oli point selles, et minu elu on täpselt selline nagu ma ise selle endale ette vorbin - kõik on minu kätes! Seega tuli sealt ka mõte, et sellest paigalseisust ja kodu-töö rutiinist välja saada ja rohkem austraaliat avastada, tuleb Perthist ära minna, kas või farmi tööle. Hiljem käisime ka Perthi International Airporti värava taga vaatamas, kuidas lennukid õhku tõusevad, mõlemal käes üks suur Cappucino. See oli ilus õhtu, aitas mul mõelda, et pean ise oma olukorra muutmiseks miskit ette võtma ning tuju oli rõõmsam. Aitäh Simon nende nõuannete ja ilusa õhtu eest!
Neljapäeval saime taaskord linnas kokku, et saaks mõne tööagentuuri läbi käia, siis aga kahjuks meie teele ühtegi ei jäänud ja kuumus oli tappev, oli üsna raske jalutada selle kõrvetava päikese käes - läksime Scarborough randa. Oli ilus ilm, päevitusriideid mul aga kaasas ei olnud, siis käisin täitsa riietega ujumas, hiljem istusime päikese käes ja ootasime, kuni ära kuivame. Ramol olid ka miskised puuvillased püksid jalas, seega tema oli ka täiesti õnnetuke oma läbimärgade pükstega.
Niimoodi minu 4 vaba päeva möödusid, reedel suundusin hommikul tööle ning õhtul peale tööd kutsusin poisid enda poole, et natuke Eesti rammusat vägijooki tarbida ja olemisest lõõgastuda. Mängisime kaarte, poisid said korralikult telekat vaadatud ja nalja sai samuti! Viimase bussiga läksid poisid linna tagasi ning mina pugesin väsimusest teki alla põhku.
Laupäeval ei ole mul aimugi, mis poisid terve päeva tegid, aga mina magasin ülipikalt ning kella 6-ks jälle tööle.
Ning siis tänane imetore päev - poisid tulid hommikul minu juurde, tõid oma suured kompsud minu juurde ning siis terve päev rannas mõnuleda :) Sõitsime bussiga linna, linnast rongiga natuke maad ja siis veel veidi ühe bussiga ning kohale me jõudsimegi. Seekord olid lained mõnusalt suured, sai ikka natuke seal vee all silmad-kõrvad ja nina vett täis paanikat tunda, kus täpselt see põhi nüüd on ning ikka mitu korda ujumas käidud. Sai pildistatud ja pruunistatud, noh Toomas oli õhtuks täitsa nagu jõevähk juba - rind, käsivarred ja jalad täiesti roosakad. Linna tagasi, mõtlesime, et otsime natuke autosid ka, kahjuks aga kõik, mis olid väärt helistamist olid juba maha müüdud. Veetsime aega niisama - lugesin natuke raamatut, mille Toomas mulle laenas: "Puhastus", kindlasti olete kuulnud sellest.
Ramo Scarborough rannas.
Toomas Scarborough rannas
Laineid oodates...
...lainega võideldes...
...ja laineid püüdmas!
Selline see bäkkerite elu on, poisid otsivad autot ja tööd raamatukogu netis ning kõrval 2 tundmatut neiut naudivad pärastlõunast und.
Sain ka pika pinnimise peale ühele pildile :D
Kosta kohvik - See koht, mis on kodu. Peaaegu õige :)
Siin ma nüüd olen, oma toas teki all ja mõtlen kui väga tore nädal mul seljataga on :)
Mul on väga-väga hea meel Ramo ja Toomase tuleku üle, mul on kohe päevad palju sisukamad, nad on ikka täitsa omad joped - palju ühiseid sõpru, palju jututeemasid, palju kõike-kõike, esimesed tõelised sõbrad siin Austraalias! Loodan, et ühendame oma väed ja saan nende lõbusat ja naljakat seltskonda veel pikalt nautida! Noo, on ju vahva kui keegi terve päeva sulle ette heidab, et su hääletooniga on midagi valesti :D
Igatahes, palju-palju päikest Eesti poole, sest siin on seda ülearu! Ausalt tunnen natuke vihmast ja külmast puudust!
Hea tujuga,
Mirian.
(Marek ilmselt praegusel kellaajal töötab kuskil kaugel, homme saab teda juba koju oodata!)
PS! Kui kellelgi huvi on või tahab mõne armsa kaardi mulle ja/või Marekile saata siis meie aadress on:
43A Vera Street, Morley, Western Australia, 6062
