Austrid, teater, hiirepoisike!

Noniii. Leidsin ka jälle, millest kirjutada.

Minu ustavaimaks sõbraks on osutunud Scott, kes on Bluewateris üks kokkadest. Vanust täpselt ei tea, aga selline keskealine pontsakas tüüp on. Oleme 2 korda koos kinos käinud, esimene kord Oblivioni ja teine kord Olympus Has Fallenit vaatamas, teise filmi ajal sadas väljas päris tugevasti vihma ja kujutad sa pilti, isegi kinosaali oli seda kuulda. Siinsed kinod on ikka veidrad. Ja väga häirivad treppide valgustid ka kinos, pimedas jäävad väga hästi silma, et segavad seda kinoelamust. Ekraanid on ka tunduvalt väiksemad kui Coca-Cola Plazas. Filmid ise, noh vaadake järele, ega ma ise teist korda ei vaataks, vähemalt seda teist mitte. Ja sel pole midagi mütoloogiaga pistmist, Olympus selles filmis on siis varjunimi Valgele Majale vms. Igatahes mingi mehine action koos võikate kaadritega on selle kokkuvõte.

Eile päeval siis mõtlesin, et ei tea mida selga panna, kuna minek on ikkagi teatrisse. Natuke nägin vaeva ja sain ikka seeliku selga, aga avastasin, et ühtki viisakat jakki mul küll ei ole. See selleks, tuli Scott mulle järele ja sõitsime Mt Lawleysse, kus esimene peatus oli Must veinibaaris Beaufordi tänaval. Saime kahepeale laua ja põhjus, miks läksime oli seetõttu, et ma polnud kunagi austreid proovinud. Naljakas kogemus oli. Kahepeale võtsime siis 6 austrit, 3 neist naturaalsed ja 3 olid paneeritud ja veel mingi avokaado-laimi salatiga. Naturaalne auster, läks mul suht libedalt alla, selline limane ollus oli ja närida ei lubatud, siis ei saanudki aru, mis see õige maitse oli. Aga need salatiga austrid olid täitsa njämmad ja sööks veel. Ja siis proovisin veel ka kammkarpi. Mereannid on ikka üllatavalt head! Üks kohvi ja natuke jäätist ja sättisime etendusele minema.

Etenduse nimi oli "No Worries",  WAAPA ülikoooli 2. kursuse tudengite etendus, kus peaosalist Matildat mängis minu töökaaslane Kirsty. Astusin saalist sisse, siis põrand oli kaetud punase liivaga, taustaks olid riidest pildid, mille peale oli joonistatud aed ja selle taga lage tühermaa. Täpselt nagu Austraalia Outback välja näeb - ehk siis Austraalia maakoht ja üks väike treiler ka. Esimene poolaeg siis rääkis, kuidas üks nooruke plika Matilda elas Outbackis loomade keskel, koolis olid vabameelsed noored ja kõik sellised hingega maalapsed. Etendus oli väga vaimukas, eriti meeldis mulle üks mustanahaline noormees, kes lisaks õpetajale mängis ka telefoni tehes telefoni häält ja ühe käega näidates teise käe poole, et kuule jobu, võta vastu! Siis mängis ta ka äratuskellraadiot ja koera - see oli väga andekas noormees. Lisaks mängisid peaaegu kõik näitlejad kas kana või lammast või mingit muud looma - ja tegid seda hästi. Näitlejatöö oli väga hea. Kuigi minule isiklikult esimesel poolel etendusest Matilda näitlejatöö väga ei meeldinud, sest ta oli liiga lärmakas ja jonnakas teismeline. Esimene poolaeg lõppes siis stseeniga, kus Matilda sai teada, et vähese saagikuse tõttu peavad nad maaelu jätma ja linna kolima, koerad ja muud lambad lasti maha.

Vahepaus oli 20 minutit ja algas teine poolaeg. Vahepeal oli siis liiv põrandalt kokku pühitud ja riidest pildid seintel kujutasid endast nüüd tornmaju linnas. Matilda otsustas linna kolides sõnakestki kellelegi rääkida ja niimoodi ta käis 3 nädalat koolis, õpetajaid ja klassikaaslasi ignoreerides. Mulle väga meeldis just see drastiline muutus inimestes, kui maal olid inimesed kõik sellised vabameelsed ja looduslähedased, siis linnas leidsid eest kõik lapsed koolivormides, kes oli ülbe ja rokilik, kes oli ilueedi iiri aksendiga, kes popp poiss korvpalli tiimis ja õigesti grammatikat ei kirjuta. Et kui maapilt oli ühtne - inimesed sõbrad, riietus vabameelne, siis linnas vastupidi, riietus ühesugune aga inimesed kõik niivõrd erinevad. Lõpuks sai Matilda siis uuesti rääkima, kui üks Vietnami neiu talle rannas paberpaadi andis ja Matilda sai aru, et ta pole ainuke, kes kodust väga palju kaugemal on. Etendusel muusikaliseks kujunduseks oli üks noormees, kes kitarriga pinistas, alguses kõik näitlejad ka laulsid ja vahepeal mõned üksikud lihtsalt laulud. Täitsa vahva etendus oli ja olen kogemusega rahul. Kartus, et ma etendusest aru ei saa, ei läinud täide, polnud vist ühtki sõna, mis selgusetuks jäänud oleks. Olen kohe õnnelik et sain oma teatrikoguse kätte. :)

Ja tänase suursündmus oli hetk, kui pisike hiireke ühele meie kassidest ette jäi ja mina teda päästma tõttasin, olen liiga palju pidanud juba sulgi ja muid laipu siit toast minema vedama. Kokku olen vähemalt 3 hiirt, 2 gekot ja 2 lindu siin toas kassi hambavahel näinud. Tänane hiireke oli peaaegu puutumata ja tahtsin väiksekest aidata, tema aga hammustas mulle näppu. Loodetavasti miskit hullu ei juhtu ikka, aga kui nv-ga miskit muutub, siis lähen ikka arstile näitama.

Seniks aga kõigile toredat nädalavahetust ja kallistab lõbusatujuline Mirian!
Olgugi, et ilmad on jahedad, minu südames päike paistab, loodan, et Teil ka :)

PS! Käpsu, Sulle mõeldud pildike on mu telefonist kaduma läinud kahjuks. Pildike ise oli WAAPA tantsutudengitest ja nad olid kõik photoshoppitud, võin kindel olla :D

Pole midagi uut..

Oleks vist juba aeg jälle uuesti kirjutada..
Paljud juba teavad teist ilmselt, et Marek läks Perthist ära koos oma sõbranna Liisiga, kes tema kutsumisel Austraaliasse tuli. Hetkel on nad Lõuna-Austraalias ja teekond jätkub. Suurt midagi ma nende seiklusest ei tea, vaid nii palju kui piltidelt FB-s näha võin. Marek ütles oma töökoha ülesse, ilmselt suutis ka natukese raha kõrvale panna ja oma auto ka korda teha, sest sellega ta ju liigub. Viimati nägin mina Marekit üks 2-3 nädalat tagasi, see oli esimene kord ka, kui tema plaanidest kuulsin ja jutustasime üks pool tunnikest, kui talle tema kõrvaklapid ja mõne kirjakese tagasi andsin.

Kui päris ausalt kirjutan, siis olen väga kade Mareki peale. Just nimelt sellepärast, et ta sõidab ja avastab ringi. Olen juba liiga kaua Perthi peatuma jäänud, oli ju esialgne plaan siia tulla ja jääda seniks kuni jalad alla saan ja natuke raha koguda, et edasi liikuda. Seniks olen õnneks suutnud küll raha kõrvale panna, on üht-teist ka juhtunud, kuid nüüd on kõik minu panused Ailiti peale pandud. Ailit sai rõõmustava uudise- Viisa olemas. Tööle ka lahkumisavaldus antud ja varsti ostab lennupileti ära, mai lõpu kanti peaks jõudma. Loodan, et ta saab ruttu-ruttu tulema. Ei hakka ennustusi tegema, mis siis saab kui ta kohale jõuab, sest isegi Ramo ja Toomas ei oska arvata, mis edasised plaanid on, aga mina loodan parimat, nii kui plaanid selguvad ja on kindlad ka, siis annan kindlasti teada.

Vahepealsest siis. Käisin töökaaslastega Lihavõttepeol, Cassidy juures - seesama noormees, kellega Margaret Riveris käisin. Pidu oli siis pühapäeva õhtul ja minu jaoks esimene pidu austraalias, kus peale minu ühtki eestlast ei olnud. Väga tore oli näha vanu töökaaslasi, kes enam BW-is ei tööta, kuid minu alustamise ajal veel seal olid. Lõbus Phil rääkis oma Vietnami seiklustest, sain teada et BW-is on ka kaks paarikest Aaron ja Stuwart, Maya ja Alex. Kõiki nelja tean varasemalt BlueWaterist, kuid siiani töötab seal vaid Maya. Georgia ja Claudia - kõige uuemad ja nooremad uued töötajad olid väga populaarsed muidugi noormeeste seas ja samuti ka mõned alaealised poisid, kes olid siis Cassidy noorema venna sõbrad. Õhtu oli üsna mõnus ja tore, sai beerbongi mängitud, natuke jalutatud ja ka lähenemiskatseid tõrjutud. Tundub, et inglise keel voolab paremini, kui veidi promilli sees on.

Töö juures on mitmel korral mu aksenti Kanada, mitmel korral ka Rumeenia ja ühe korra Iiri päritoluks arvatud. Minu uueks truuks sõbrannaks on osutunud Sandra, kellega olen juba paaril korral linnas kokku saanud. Esimesel korral käisime Sushit söömas ja Baileyse shotiga Lattet joomas, juttu jagus pikalt-laialt. Teisel korral saime linnas kokku, ostsime smuutisid, jalutasime purskkaevu juurde, istusime ja rääkisime. Läksime poodi, ostsime Pringles'i krõpse, šokolaadimuffineid ja gaseeritud õunamahla - tagasi purskkaevu juurde ja jälle jutustasime. Hiljem sõitsime Sandra vanasse töökohta Caninngtoni Shisha baari. Valisime väga mõnusa õuna-mündi maitselise vesipiibu ja kõrvale väike banaani-jäätisekokteil, 2 tundi mõnusalt aega veedetud.

Ühel ilusal vabal päeval võtsin ette ka 1,5 tunnise jalutuskäigu koduümbruses, läbisin üks 5 km ja marsruut näitas 4 erinevat parki, kuid tegelikkuses leidsin neid isegi 7. Sain mõned pildid tehtud ja värskendav mõttering, rääkimata tervislikkusest.

Austraalia jalgpall

 Park austraalia mõttes

 Pisike kutsa minu juurde lippamas

 Pähklivälja ja Broadway ristis :D

 Nägin basseini läbi aia

 Lammutamisele minev maja - aknaid polnud ees, muidu paistis täitsa korras olevat veel

 Mets Austraalia mõttes :D

 Tee sai otsa, läbi sohu ei läinud, jumal teab, äkki leiab usse sealt. Küll aga hiljem rändasin teisele poole.

 Ilus vaade künka otsast

 Lilla aed ja pink - naljakas oli

 Ning ühel toredal õhtul peale tööd leidsin meie kiisu Smokey enda kohvrist magamas. Kusjuures kohvril oli ka kaas peal! :)

 Ja selline on mu arvuti olukord...

Nüüd, kus ma endiselt rutiinset elu elan, olen väga palju mõtlema hakanud koju naasmise peale ja mida rohkem aeg edasi, seda suurem igatsus ja tahtmine tagasi tulla on! Esialgu on plaan küll augustisse jäänud, siis kes teab, kui edaspidi ka siin nii igavaks jääb ja ma end kokku võtta ei suuda, et üksi rändama minna, siis tulen ehk varemgi tagasi  :) Tugevad kallistused Emale ja õdedele ja pisikestele ja siis Siljale ja Krissule ja Käpsule ka muidugi. Ning muidugi Sulle ka, kes Sa seda loed! :)

Pildid jalutuskäigust lisan mõne päeva pärast!

Loodan, et järgmisel korral on juba rohkem seiklusi ja avastamisi kirja panna kui seekord. 
 
Natuke rahutu,
Mirian.

Rutiin ja metsaseiklus!

Noniii. Juba 4 kuud on austraalias möödunud märkamatult. Enam ei saagi aru, et nii kaua on möödas sellest, kui viimati kodupinnal astusin. Olen vaikselt ära harjunud siinse eluga, elu on kuidagi rutiini vajunud ja ei tunnegi vajadustki blogi kirjutada, sest miskit märkimisväärset polegi juhtunud.

Kõigepealt räägin siis endast. Töö juures olen hakanud rohkem töötunde saama, igal nädalal on vähemalt 5 vahetust tööl ja tundub ka, et ma olen esimene valik, kellele helistatakse, kui mõni inimene tööjuurest puudu jääb, samuti on vähendatud neid kõnesid, kus öeldakse, et mul ei ole vaja minna. Manager ja üks kokkadest on mind väärtustama hakanud ja juba tunnevad huvi, et kui kaua ma veel nende juures töötada võin ja kuna olen juba töö täitsa selgeks saanud ja saan oma laudadega väga iseseisvalt hakkama, siis pakkus mulle manager ka paar päeva tagasi, et kui minu aeg seal täis saab, siis soovitavad nad mind partnerrestorani tööle. See oli ikka väga hea uudis, poleks ise sellisele mõttele tulnudki.

Vera tänava majas oli meil vahepeal 2 külalist, kes peatusid pikemaks ajaks ja no need külalised olid kui öö ja päev. Üks noormeestest oli ühe majakaaslase sugulane, kes suutis 5 päeva jooksul nii palju draamasid korraldada, et kõik majakaaslased vähemalt korra temaga sõnelusse sattusid, sealhulgas ka mina ise. No see noormees paistis üldse iseenda maailmas elavat ja noo tema reeglid erinesid kõigist loogilistest variantidest, oli võimatu enda vaatepilti talle selgeks teha. Nii me siis vaikselt sõimegi ta enda juurest välja, sest paistis, et mingit plaani tal lahkumiseks ei olnud, käis isegi majaomanikuga rääkimas, kas võib meie juures elada, kui aiatöödes aitab jne, ehk siis ilma rendita. Lisaks kujutas noormees endale ette, et ta meeldib Marjule, kes oli 4 aastat ühe noormehega suhtes olnud ja kellega koos nad ka austraalias seiklesid. Nüüdseks olen kuulnud jutte, et see külaline meil on tagasi Eestimaa pinnale naasnud ja räägib seal, kui mõttetu elu Austraalias on. Kõigil teistel läheb siin hästi sellepärast, et kõigil on sõbrad aussis, kes neid toetavad ja abistavad. Noh, las noormees usub, mis tahab, aga ega siin pole kellelgi algus lilleline olnud ja kõigil on kord raha otsa saanud ja ega töö ise ka töötajat ei otsi ju. See selleks. Mõned päevad hiljem selle noormehe lahkumisest külastas meid umbes nädalaks üks teine Eesti noormees, kes oli kahe majakaaslase väga hea sõber. Noormees oli väga seltskondlik, avatud ja tore. Tema meie juures viibimisest mitte mingeid draamasid ei tekkinud, kedagi ta endast välja ei ajanud ja peaaegu ei saanud arugi, et ta külas oli.

Siis aga algasid meil draamad majaomanikuga, nii et kõik eestlased, kes meie majas elasid kostsid kui ühest suust, et kahe nädala pärast kolime välja. Ja siis majaomanik ähvardas meid kõiki välja tõsta. Välja tõstmiseni asi ei jõudnud, kuid mina pidasin paremaks oma asjad juba kokku pakkida ja välja kolida, juhuks kui peaksin ühel õhtul peale tööd avastama, et mu asjad on maja ees laiali ja vot, nüüd mul polegi enam kodu. Seega uurisin kiirelt, kas Simon ja Ashleigh oleksid nõus taaskord ühele eestlasele peavarju pakkuma, kus teised neli oma tee lõuna-austraaliasse leidsid. Vastus oli positiivne ja nüüd ma siis paiknen jälle majas aadressiga 4/10 Flora ave, 6053, Bayswater, WA. Olen siin majas elanud juba täpselt kaks nädalat. Aga ärge muretsege, see et ma siin üksi olen ei tähenda, et Marek nüüd teadmata kadunud oleks. Marek kolis majast oma asjad välja samal päeval kui mina ja esialgu elas tööjuures pakutavas majutuses. Nüüdseks aga on kõik eestlased Vera tänava majast umbes 300 meetri kaugusele Lee tänava majja kolinud. Maja ise on imelilus oma 3 magamistoa, lounge ruumiga, suur köök ja söögituba koos elutoaga. Maja on tõesti väga ilus ja olen isegi täitsa kade nende peale. Õnneks vahemaa on endiselt 4 kilomeetri jagu, et loodetavasti pidudel ja suurematel üritustel kutsutakse mind ka külla.

Marekil uues töökohas ilmnesid samad allergia märgid, mis heinafarmiski töötades.Seekord aga tundub asi parem olevat ja Marek ravib seda, seega on kõik peaaegu korras. Marek töötab endiselt samas kohas, nii et iga nelja päeva tagant võib teda ka kahe päeva jooksul linnas kohata.

Ning Ramost ja Toomasest siis nii palju, et oma töökohast jäid nad ilma, sest neile öeldi, et töö on otsas. Seega ootasid poisid umbes nädal aega seal, kuni oma viimase palga kätte said ja sellest ajast peale on poisid linnas Scarborough rannas elanud - seal oma päevi veetnud, pesemas käinud ja autos maganud. Neil on mingisugune tööots soolas, aga täiesti kindel veel ei ole. Töö oleks õlletehases ja poisid jääksid siis linna (JEE!). Kuulsime ka, et Ailitil seal Eestis asjad juba liiguvad ja viisataotlus ära tehtud, seega varsti-varsti on ta juba meie poole teel!

Eelmisel pühapäeval sõitsime poistega Beelu National Parki, see päris Perth Hillide juures ja mõtlesime, et ehk leiame miskit vahvat vaadata/teha seal pool. Kahjuks peale kauni maastiku ja suure hüdroelektrijaama väga muud ei näinud/teinud. Esimesel õhtul küpsetasime väga ebaõnnestunud kana, nii et lõpuks sõime seda pooltoorena ja kõigil oli naljakas tunne kõhus pärast, et koos veiniga läks õhtu täitsa lõbusalt. Ööbisime metsas ja hommikul avastasime, et maanteest mitte üldsegi kaugel. Sel päeval tahtsimegi mõnda jõekest või veekogu leida, et ujuma saks minna. Järve CY O'Connori juures leidsime aga hoopis hüdroelektrijaama ja mõned matkarajakesed. Tatsasime seal ringi ja pildistasime/uudistasime. Hiljem otsisime uue kämpimise koha, mis oleks maanteest võrdlemisi kaugemal kui eelmine. Olime kõik ikka täitsa väsinud ja mina jäin raamatut lugedes autos magama, poisid sõid meie võileiva materjali ja Ramo käis üksi vaateplatvormil. Kui hiljem üles ärkasin, siis grillisime oma vorstikesed ära ja läksime kõik koos vaateplatvormile. See oli täitsa ilus vaade. Ramo tegi pilti ka, aga ei tea, kuna pildid temalt kätte saan. Jõime natukese veini veel, jutustasime ja täitsa 9-10 paiku juba magasime. Järgmisel hommikul sõime kõhud täis ja sõitsime minu poole tagasi. Korraks oma seikluse jooksul nägime kängurut ka, aga ta oli nii kärme meie sõitva auto eest mööda jooksma, et oma šokiseisundis ei tulnud pähe kaamera järgi haaratagi. Rääkimata sellest, et oleks jõudnud pilti teha. 

Pildikogu:

 Üks kole ämblik.

 Hommikusöök metsas.

Hüdroelektrijaama Lake O'Connor Weir sillal.

Imeilus papagoi looduses.

Toomas hüdroelektrijaama sillal.

Giidi jutustused matkarajal.

Mõned porgandpaljad puud metsas.

Vahepeal töökoht utsitas mind uut seelikut ostma, ja siis sain natuke rohkem raha raisatud kui oleksin tahtnud, aga 2 paari tenniseid 8 taalaga oli väga hea saak! Muidu olen Austraalias endale veel soetanud ühe ilusa piduliku kleidi ja ka lahtised mugavad täistallaga kingad. Ning järgmiseks suureks ostuks olen planeerinud omale e-lugeja osta! Kui te nüüd mõtlete, et miks?! Siis olen Austraalias oldud aja jooksul juba terve Videviku saaga otsast peale läbi lugenud (see teeb 4 raamatut), + Raineri käest saadud raamat "Isiklik tantsijatar", siis Toomase poolt toodud Sofi Oksaneni "Puhastus", ning samuti arvutis olen juba 5 e-raamatut läbi lugenud, üks on pooleli ja nii mõnigi on ootamas. Seega lõpetatud on 11 raamatut ja huvi ainult kasvab!

Eile tegime poistega peaaegu õnnestunult Seljanka suppi, ainult kartul oli puudu ja liiga palju tomatipastat. Aga maitse oli peaaegu õige! :)

Mirian kängurumaalt kallistustega!
PS! Ilmad juba natukese jahenevad, õrnalt alla 30 kraadi sooja! :)

Päike särab ja rõõmus meel tervitab mind!

Niisiis, eelmises blogis mainisin, et raha oli nullis ja kaks sõpra olid teel Perthi. Kohale nad jõudsid ja kuidagi sain oma nädala ka ära vireletud - õnneks ei pidanud täitsa vaid riisi sööma - miskipärast kõik laabub alati paremini, kui ette oskad arvata.

Ehk siis Marek sai töö! Ta on esmaspäevast saadik juba kadunud olnud ja ühe päeva käis ta kodus - see oli kolmapäev - saime omavahel natuke pragatud ja lõpuks kõik-kõik, mis meie südameid vaevas, ära räägitud ja ka korraliku sõbraliku kallistuse saime tehtud, seega on nüüd kõik hästi ja saame nüüd päris ausalt ka hästi läbi!

Kõige esimene märkimisväärne üritus peale Margaret Riveris käiku oli Mareki suur 22 sünnipäev! Möödunud laupäeval 26. jaanuaril oli meie maja siis eestlasi pungil täis - Marek, Marju ja Kristo, Liis ja Andreas (naabrid meil nüüd!), Tarvi, Rainer, Liisa ja Sander ning muidugi ka Marta ja Kroon. Õhtu oli ilmselt kõigi jaoks meeldejääv. Kui mina töölt pidusesse koju jõudsin, leidsin eest kilavate silmadega haldjaid, printsesse, Super Wario, kauboi, mereröövli, kreeka jumala, Harry Potteri ja 2 jänest ka.Tegelikult olid juba jänesed koos mereröövliga linna peole suundunud, Kroon juba magas, Politseinik Sander kodu poole suundumas ja pidulised kodu ja õue vahel siiberdamas. Beerbongi võistlused, võõrad naised võõraste meestega jutustamas ning omad poisid tänaval võõraste poistega tüli norimas. Mul oli üsna raske aru saada, mis toimus ja kes nüüd täpselt kellega mida kuskil teeb. Minul kahjuks kostüümi ei olnud, aga ega keegi selle puudumist tähelegi ei pannud. Kaua ma ei suutnud ka oma väsimusega peol olla, tilkagi vägijooki mina ei joonud ning lihtsalt kuulasin teiste pehmeid keeli ja naersin nende naljaka oleku üle. Kella 3-4 paiku suundusin magama ning magasin nagu beebi - ühtki krõbinat ei kuulnud, kuigi hommikul kuulsin, et kella 8-st olevat muusikakeskusest valjusti eesti klassikat kuulatud - sealjuures Ursula ja Kuldne Trio - veider kombinatsioon, ma tean, püüa seda purjus inimestele seletada. Igatahes, mina seda ei kuulnud ja mul on hea meel, et Mareki sünnipäev nii vahvalt ja meeldejäävalt vastu võeti.

Teiseks, esmaspäeva 28. jaanuari varavarahommikul 1.45 või hiljemgi astusid lennujaamast välja meie omad Ramo ja Toomas! Üks tore majakaaslane mul oli nõus poistele lennujaama vastu minema ja nendega ka natuke linnavahel tiirutama, et neile ööbimispaik leida. Käisime üks 6-7 kohta läbi, kahjuks olid kõik öösel suletud ja tegemist oli ka riigipühaga, siis kahjuks me neile ööbimiskohta ei leidnud - küll aga võtsime poiste suured kompsud enda juurde ja väärtuslikud summad rahakotist ka, juhuks kui peaksid pargipingile magama jääma, et siis poleks varastel midagi varastada. Tulime koju kella 3-4 paiku ja kuigi idee poolest oleksin pidanud väga väsinud olema, siis kella 6-ni hommikul ma magada ei saanud. Süda ikka kripeldas sees, et kuidas need poisid seal väsinuna öösel hakkama saavad. Neil ei olnud ka telefoninumbrit ega miskit, millega ühendust võtta. Nii ma siis uinusin arvuti mu kõrval ja fb lahti, nii kui kell 10 hommikul kuulsin fb sõnumi märguannet, siis plaks silmad lahti ja oligi süda rahul, sest poisid olid saanud hostelisse omale toa ning kavatsesid terve päeva maha magada. Õhtul läksin siis 7-ks nende hosteli ette, et poisid omale koju tuua ja nendega natuke tähistada saabumist. Küll aga minu poole jõudsime alles 8-ks ja juba kell 9 läks viimane buss linna tagasi, et siis tulime vaid ruttu siia, et nad oma asjad kätte saaksid.

Sain ühtlasi koos poistega oma Eestist oodatud kauba kätte, seal juures pudel tumedat rummi Mareki sünnipäeva kingituseks, Vana Tallinn, mitmeid erinevaid maitseaineid, draakoni ja iirise komme, mõned bolognese kastme põhjad ka! Juhhei, aitäh, Ramo!

Teisipäeval suundusime otsejoones Aussijobsi, käisin poistega korda-mööda pangas arveid avamas ja siis tuli äkk mõte, et kuna palav päev, läheks käiks siis rannas ka ära. Mõeldud-tehtud, poisid jäid Aussijobsi oma intervjuu korda ootama ning mina läksin koju päevitusriietele järele. Suunaks oli siis Cottesloe beach, kohale jõudsime kuskil kella 6 paiku, seega hakkas päike vaikselt loojuma, ei olnud väga soe enam, nii et Toomasega käisime ruttu-ruttu vees ära -rand ei olnud samuti nii ilus, kui mina mäletasin, vesi oli sogane ja vetikaid täis, nii et olin pisut kurb, et see nende esimene rannaskäik oli. Lubaduseks sai, et järgmine kord läheme ikka vanasse heasse Scarborough beachile. Istusime rannas, napsutasime natuke eesti viina ja siis kui oli asjade kokku pakkimise aeg, avastasin, et plätud olid teadmata kadunud. Lihtsalt ei olnud neid enam - pimedas ei eristanud ka valgeid plätusid rannaliivast nii et natukese tipsusena tatsasin rõõmsalt paljajalu koju.

Ramo ja Toomas esimest korda ookeani ääres - @ Cottesloe beach

 Siis kui oma plätud ära kaotasin, sain Toomase omad jalga.

Järgmisel päeval tulid Ramo ja Toomas minu poole, et saaksime netist töökuulutusi vaadata. Käisime poes, tegin vana head praekartulit koos hakkliha kastmega ja sõime kõhud kenasti täis. Siis aga jäin korraks Marekiga vestlema ja siis poisid suundusid linna tagasi. Kuna aga päeva jooksul olin Simoniga sõnumivahetuses ja avaldasin oma pahameelt, et me ei ole kokku saanud, kuigi ta peaaegu juba nädala kodus tagasi olnud, siis õhtul saime kokku. Õhtu oli väga eriline minu jaoks, sest saime Simoniga paljudest asjadest rääkida, eelkõige aitas ta mul tuju tõsta, sest olin üpris õnnetu ja rahulolematu oma hetkese paigal seisuga. Istusime North Beachi ääres õhtul kivi peal, vaatasime kuidas tõusu ajal vesi nii kaugele maismaale onn tulnud ning Simon rääkis mulle julgustavaid sõnu, mitte midagi, mida ma poleks varem teadnud, aga vahel on vaja meeldetuletust. Eelkõige oli point selles, et minu elu on täpselt selline nagu ma ise selle endale ette vorbin - kõik on minu kätes! Seega tuli sealt ka mõte, et sellest paigalseisust ja kodu-töö rutiinist välja saada ja rohkem austraaliat avastada, tuleb Perthist ära minna, kas või farmi tööle. Hiljem käisime ka Perthi International Airporti värava taga vaatamas, kuidas lennukid õhku tõusevad, mõlemal käes üks suur Cappucino. See oli ilus õhtu, aitas mul mõelda, et pean ise oma olukorra muutmiseks miskit ette võtma ning tuju oli rõõmsam. Aitäh Simon nende nõuannete ja ilusa õhtu eest!

Neljapäeval saime taaskord linnas kokku, et saaks mõne tööagentuuri läbi käia, siis aga kahjuks meie teele ühtegi ei jäänud ja kuumus oli tappev, oli üsna raske jalutada selle kõrvetava päikese käes - läksime Scarborough randa. Oli ilus ilm, päevitusriideid mul aga kaasas ei olnud, siis käisin täitsa riietega ujumas, hiljem istusime päikese käes ja ootasime, kuni ära kuivame. Ramol olid ka miskised puuvillased püksid jalas, seega tema oli ka täiesti õnnetuke oma läbimärgade pükstega.

Niimoodi minu 4 vaba päeva möödusid, reedel suundusin hommikul tööle ning õhtul peale tööd kutsusin poisid enda poole, et natuke Eesti rammusat vägijooki tarbida ja olemisest lõõgastuda. Mängisime kaarte, poisid said korralikult telekat vaadatud ja nalja sai samuti! Viimase bussiga läksid poisid linna tagasi ning mina pugesin väsimusest teki alla põhku.

Laupäeval ei ole mul aimugi, mis poisid terve päeva tegid, aga mina magasin ülipikalt ning kella 6-ks jälle tööle.

Ning siis tänane imetore päev - poisid tulid hommikul minu juurde, tõid oma suured kompsud minu juurde ning siis terve päev rannas mõnuleda :) Sõitsime bussiga linna, linnast rongiga natuke maad ja siis veel veidi ühe bussiga ning kohale me jõudsimegi. Seekord olid lained mõnusalt suured, sai ikka natuke seal vee all silmad-kõrvad ja nina vett täis paanikat tunda, kus täpselt see põhi nüüd on ning ikka mitu korda ujumas käidud. Sai pildistatud ja pruunistatud, noh Toomas oli õhtuks täitsa nagu jõevähk juba - rind, käsivarred ja jalad täiesti roosakad. Linna tagasi, mõtlesime, et otsime natuke autosid ka, kahjuks aga kõik, mis olid väärt helistamist olid juba maha müüdud. Veetsime aega niisama - lugesin natuke raamatut, mille Toomas mulle laenas: "Puhastus", kindlasti olete kuulnud sellest.

Ramo Scarborough rannas.

 Toomas Scarborough rannas

Laineid oodates...

...lainega võideldes...

...ja laineid püüdmas!

Selline see bäkkerite elu on, poisid otsivad autot ja tööd raamatukogu netis ning kõrval 2 tundmatut neiut naudivad pärastlõunast und.

Sain ka pika pinnimise peale ühele pildile :D

Kosta kohvik - See koht, mis on kodu. Peaaegu õige :)

Siin ma nüüd olen, oma toas teki all ja mõtlen kui väga tore nädal mul seljataga on :)
Mul on väga-väga hea meel Ramo ja Toomase tuleku üle, mul on kohe päevad palju sisukamad, nad on ikka täitsa omad joped - palju ühiseid sõpru, palju jututeemasid, palju kõike-kõike, esimesed tõelised sõbrad siin Austraalias! Loodan, et ühendame oma väed ja saan nende lõbusat ja naljakat seltskonda veel pikalt nautida! Noo, on ju vahva kui keegi terve päeva sulle ette heidab, et su hääletooniga on midagi valesti :D

Igatahes, palju-palju päikest Eesti poole, sest siin on seda ülearu! Ausalt tunnen natuke vihmast ja külmast puudust!

Hea tujuga,
Mirian.
(Marek ilmselt praegusel kellaajal töötab kuskil kaugel, homme saab teda juba koju oodata!)

PS! Kui kellelgi huvi on või tahab mõne armsa kaardi mulle ja/või Marekile saata siis meie aadress on:
43A Vera Street, Morley, Western Australia, 6062

Margaret River ja Vengaboys

Möödunud päevade jooksul on siis nii minu kui ka Mareki jaoks olnud sündmusterohke. Ma küll ei oska öelda, kui adekvaatne ma Mareki eest rääkima olen, aga püüan.

Nüüd on ka suur ja hea uudis, Marek läheb esmaspäevast tööle, sest tema narkotest oli korras, mida arvata oligi ning töö on siis farmis, kus ta 4 päeva kaupa kodust eemal hakkab olema. Minu töö on aga mõnus ja kuigi töötunde pole palju ja palka saan vähe, on ikkagi võimalus võtta reis 2,5 päevaks Perthist välja Margaret Riverisse, selle tulemusena muidugi nädal aega riisi ketsupiga süüa, aga minu jaoks oli see väärt seda. Muidugi hakkan vaikselt uut töökohta otsima, sest oleks siiski vaja hakata mõtlema raha kõrvale panemisele, sest 4-5 kuud, mis veel siin olla plaanin, ei ole enam väga pikk aeg ja lennupiletite ja muude vaatamisväärsuste avastamiseks on vaja rohkem ressursse, kui praeguses olukorras kätte saan.

Samuti on ägedaks uudiseks see, et 28. jaanuari varahommikul 1.05 maandub lennuk kahe eestlasega Perthis, kellele kavatsen vastu minna ning olen lubanud ka neile giidi mängida. Teen seda suurima hea meelega ja ootan juba huviga Ramo ja Toomase saabumist :)

Kolm meeldejäävamat sündmust siis möödunud päevadest. Öine Scarborough rannas käik majakaaslastega, oli meil neiudega plaan muidugi ujuma minna, kuid kui kohale jõudsime oli päike just loojunud ja väljas üpriski pime - oleme kuulnud, et öisel ajal on haid vees palju aktiivsemad ja kaldale lähemal kui muidu, seega kõik see pimedus paistis nii sünge ja hirmuäratav, et isegi kui Marju korra mõtles, et ikkagi läheb ujuma, siis üle põlvini vette ta siiski ei läinud. Saime aga korralikult pilte tehtud:

Üritasime Marekiga pildile saada, kuid ei tulnud kõige paremini välja.

Vaadates vete sügavusse.

Marek.

Liis ja mina.

Marju ja mina.

Oli üks ilus õhtu...

...kui välja jätta see hirmus mees, keda nähes kogu aeg ära ehmusin :D.

Laupäeval 19. jaanuaril oli siis suur üritus Freemantle'i Metropolises - Vengaboys, teate küll ju seda bändi. Kuna Simon saadeti kaevanduse asukohta kaheks nädalaks, vb kauemakski, siis tema pilet jäi vabaks ja selle sai omale Marek. Kogu seltskond, kes kontserdil-peol käisid olid Liisa & Sander, Marta & Kroon ning siis Marek ja Ashleigh. Nii palju kui Marekilt suutsin välja meelitada, siis kontsert oli olnud meeldejääv ja midagi unustamatut. Just nimelt nende seltskond sai ka võrratu Vengaboysiga pildile, mille facebooki sügavustest välja kaevasin, et siia üles panna :)

Vasakult neljas ja tagareas on siis Sander Kroon, tema ees politseikostüümis Sander Saar, Sandri kõrval loomulikult Liisa (lilla parukaga), tagareas lilla parukaga Marek, paremalt teile lilla parukaga Ashleigh ja tema kõrval paremal Marta.

Ja nüüd siis minu reis Margaret Riverisse 20. jaanuar-22. jaanuar. Imetore töökaaslane Cassidy oli nõus mind Lõunasse viima, et sealseid imeilusaid randu ja muid vaatamisväärsusi vaadata. Sõitu alustasime kell 10.30, esimene peatus oli kuskil kell 13.00 ja seda Bunburys. Otsustasime seal väikese söögipausi teha ning kui söök söödud - läksime kuulsat 2,5 km pikkust muuli vaatama. Kahjuks oli seal pilet, et päris muuli lõpuni kõndida ei saanud, kuid nägime selle ära ja saime peal ka seista :D Mööda muuli sõitis üks pisike rong ringi ka, sellele sai piletit osta ning muulilt sai vette hüpata - paljud seda ka tegid!

Kuulus Bunbury Jetty!

Bunbury Jetty nähtud, otsustasime otse joones külalistemajja minna, sest check-in oli vaja teha ja me ei teadnud, mis kell see kõige hiljem check-ini tegemine on. Suundusime sinna, esialgu ei mäletanudki külalistemaja nime, kuid pika mõtlemise peale mõtlesime välja. Bridgefield Guest House Margaret Riveris oli koht, kus ööbisime.

Margaret River on juhtumisi ka jõe nimi, mitte ainult selle väikese linna nimi, kus me ööbisime. Siililegi selge, et need kaks on omavahel ühendatud. Kuna kell veel palju ei olnud ja meil õhtusöögini oli veel aega, siis otsustasime minna Margaret River veesuudmesse ehk siis kohta, kus Margaret River ühineb ookeaniga. Uskumatu vaatepilt!

Rivermouth Beach

 

Margaret River

 Tegemist on siiski suvise ajaga ning täpne ühenduskoht jõel ja ookeanil oli kuivanud. Sain ise ka jalgupidi jões jalutada. Jões paistis vastakalda mäe nõlval koopad - minu silm ei seletanud, kuid Cassidy rääkis, et seal olevat aborigeenide maalingud jms. Cassidy on ülikoolis arheoloogiat ja ajalugu õppinud, seega oli ta suurepärane reisikaaslane, peaaegu et giid.

Sõnulseletamatu vaade oli see, pole midagi kaunimat elus näinudki.

Päriselt olin ise ka seal kohapeal!

Ilusad suured lained vastu kive!

Kahjuks oli ilm väga tuuline ja jahe, suhteliselt hiline aeg ka, seega ujuma me ei jõudnudki. Edasi seiklesime natuke metsavahelistel teedel - kitsad teed, mis looklesid ja olid mägised üles-alla, vasakule paremale. Imemõnus. Tagasiteel sattusime kogemata kängurude otsa. Nad olid küll kodustatud ja üpris pisikesed, kuid sellegipoolest nägin oma silmaga ka need rumalad loomad ära - neil on 2 tagumist jalga, mida ei kasuta kõndimiseks vaid hüppamiseks, ise teevad oma elu raskeks :D

Nunnud kängurupoisid ja/või plikad :)

Edasi suundusime tagasi külalistemajja, panime vähe viisakamad riided selga ja suundusime õhtusöögile samas kompleksis olevasse restorani. Sõime õhtust ja jõime pudeli veini kahepeale ära, edasi liikusime lähedal asuvasse kokteilibaari. Proovisime kumbki ühe kokteili ning tagasi külalistemajja, meie toal oli ka rõdu, seega istusime rõdul ja rääkisime pikalt-laialt juttu. Küll poliitikast ja muusikast ja filmidest ja ei teagi millest kõik veel. Kartsin enne trippi ausalt, et noormees ootab tripilt rohkem, kui lihtsalt vaatamisväärsusi ja kahtlesin, et miks ta just minu kaasa võtta tahtis, olgugi et olin talle korduvalt enne öelnud, et ma ei vaata teda niimoodi. Noormees aga ei teinud ühtki liigutust mulle lähenemiseks ning saime mõlemad väga hästi läbi, ilma et oleks esinenud ebamugavaid olukordi.

Hommikul siis magasime natuke sisse, jõime kohvi ja suundusime edasisele rännakule. Esimene peatuskoht oli Ellensbrooki maja juures. Tegemist on siis majaga, milles elas kunagi üks talumees ja tema naine Ellen. Kui mees surma sai, siis Ellen hoolitses selle eest, et mehe unistus teoks saaks. Järglasi neil ei olnud, sest õnnetul kombel olid neil ainult nurisünnitused. Kogu lugu on 19. sajandist ja maja seisab siiani seal. Maja juurest läheb üks teerada väikeste koskede ja koobasteni.

Roostes vesiratas koos majaga tagaplaanil.

Kujutan ette kui hirmus võib olla pimedas mööda seda rada kõndida - ümberringi ilma lehtedeta puud ainult ning ilmselt seal põõsastes ka palju usse.

Õuduste koobas, seal elavat mingi deemon. Minu kutsumise peale ta end kahjuks ei ilmutanud.

Järgmiseks peatuspaigaks oli väike rikaste linn Gracetown, kus inimesed aastaringi ei elagi, enamuses on tegemist vaid puhkusekodudega - suured kolmekordsed ja uhked majad. Linnas vaid üks väike toidupood. Rand on seal imeilus ja mäe otsast samuti suurepärane vaade. Linnas ka üks väike jõeke, mis aastaajast sõltuvalt jällegi ära kuivanud, vaid kivine põhi ja kuivad veetaimed olid näha.

 Kuivanud jõeorg.

 Jõe ja ookeani kohtumispaik.

Vaade mäetipult.

Viibisin mäetipul, Gracetowni läheduses.

Vaade Gracetownile.

 
Edaspidi sõitsime mööda Caves Roadi põhja poole ning meie teele jäid mitmed erinevad veiniistandused, nendest väga kuulsad Cape Mentelle, Stella Bella ja Leewin Estate, kelle veinid on ka meie restoranis esindatud. Käisime mitmetes veiniistandustes ja degustreerisime veine, Cassidy ostis kokku 5 punast veini, mina ostsin 2 veini, üks neist valge ning teine rosé. Enamike veinidest, mille kaasa ostsime, ostsime aga väiksematest istandustest, sest neid Perthis ei müüda. Samuti ühes veiniistanduses valmistati ka Nougatit - ei teagi täpselt, mis selle vaste eestikeeles on, veiniistanduse nimi on Bettenay's ning nougatid olid imemaitsvad, kohapeal proovisin lavendlimaitselist, kaasa ostsin ühe šokolaadi-metspähkli maitselise ning teise kirsi-kookose-mandli maitselise. Esimene neist on juba otsas ning minu meelest maitses imehästi, majakaaskaste arvates oli see aga liiga magus.

Üks juhuslik kivine rand, kuhu kogemata jõudsime.

Ühes suurimas ja rikkamas veiniistanduses, Vasse Felix'is.

Viimane veiniistandus oli üsna pisike, kuid neil oli imeilusa mäenõlva peal viinamarjad kasvamas, nii et sai ilusti pildile ka, kuidas veiniistanduses viinamarju kasvatatakse. Veiniistanduse nimi oli Cape Naturaliste ning seal töötas naine, kes oli Eestis käinud, jutustasime veidi ja siis kui veine ostsime, siis saime Cassidyga veel allahindluse ka. Sealt ostsin oma rosé veini Mouscat ning teine vein, mille ostsin oli Vendelho Ashbrooki veiniistandusest.

Imeilus Cape Naturaliste veiniistandus.

Kuigi kell oli juba üsna palju, me ei olnud kumbki päev otsa midagi söönud ja aeg oli hiline, siis pidime kiirustama, et oma viimasesse sihtkohta jõuda Yallingupi. Tegelikult tahtis Cassidy sealsesse hostelisse meile tuba broneerida, kuid see oli kahjuks täis. Sellegipoolest vaatasime sealse hosteli üle, sealse ranna üle ning jalutasime ka sealse Ngili koopa juurde, see oli kahjuks juba aga suletud, ning maa-alusesse koopasse sisse me ei pääsenudki.

Imeilus Yallingup beach.

Teerada Ngilgi koopa juurde.

Puhkasime jalga muruplatsil, hosteli aias, eemal mäenõlv.

Suundusime tagasi külalistemajja, päev oli olnud pikk ning mõlemad olime üsna väsinud. Kui tagasi jõudsime, siis Cassidy puges magama ja mina läksin poodi, et telefonile kõneaega osta - tahtsin Marekile tagasi helistada. Jalutasin poodi ja siis suundusin pesema ja pikutasin. Kui Cassidy ärkas, läksime poodi, kõik ülejäänud kohad olid juba suletud, ostsime paki kummikomme ja Pringleseid ning taaskord rõdul vahuveini juues jutustasime möödunud päevast ja muust maailmast.

Järgmisel päeval ärkasime kell pool 10, kell 10 oli vaja check-out teha ning siis suundusime Dunsborough'sse, et sealseid järvesid vaadata, pisike hommikueine osta ning ka sealne rand üle vaadata. Sealne rand sai aga minu lemmikuks! Lained ei olnud nii suured, sest ta oli 3-st küljest maismaaga piiratud, vesi oli rahulik ja ilus ning meenutas juba rohkem eesti randasid, sest vesi ei lähe 5 sammu pärast sügavaks, vaid peab ikka oma 50 meetrit jalutama, et kaelani vees olla. Muidugi vesi oli uskumatult sinine ja ilus. Cassidy rääkis, et seal rannas on tavaline nii, kui jalutatakse õllede ja kaasaskantavate toolidega vette, 20 meetri kaugusele ja libistatakse õlle, sest seal enam Austraalia seadused ei kehti ja võib alkoholi tarbida avalikult.

Minu lemmik - Dunsborough beach.

Olen reisiga ülimalt rahul! Nägin sõnulseletamatuid paiku ja tunne oli nagu oleksin paradiisi sattunud, imeilusad rannad, mis on kaunimad isegi maailma kõige ilusamast rannast, mis filmis The Beach esineb. Imetore oli kahe kuu siin viibitud aja jooksul lõpuks võtta üks turistitripp ette ja minna kaugemale kui Perth ja näha seda, mida siia vaatama tulin. Kohustuslik reis on minna Margaret Riverisse, kui oled juba Perthi tulnud!
Nüüd on mul ka hea meel, et Austraaliasse tulin, sest senine virelemine ja nädalast-nädalasse elamine ei olnud kindlasti see, mida siia tulles lootsin.

Vapustavate muljetega ja kuulsustega kohtumisega,
Mirian & Marek.